George Herbert

LÕPETAMINE

juurdlejad on mõõtnud mägiseid maid

mõõtnud merd riiklust majesteete

tunginud taevavõlvini jahtinud allikaid

ent neid määratumalt suuri entiteete

läbitöötajaid jah saatku veelgi tarm

need keelel vähestel kaks: Patt ja Arm

kes Patust kõike teab las taanduks

see siis õlimäele kus tal silme ees

kiustud inime vaevus kõik juuks

ja ihu ja rüü vermevere sees

Patt pakitseb ja piirab mittenõrk

ta koestikust on haaratud su soontevõrk

kes vajab Armu see las proovib

nüüd kehamahla mille ristil oda

ju pistest valla lasi kas öelda soovib

et maitsta varem oli saanud toda

sest Arm on maiusjook ja imerõõm

mu päästja veri minu veinisõõm

H.E.

 

John Updike

SONIMINE

Tulen tagasi heade sõnumitega 38,8° maalt:

Jumal on olemas.

Ma tõsiselt kahtlesin selles varem

ent sängipostid kostsid sest äärmise veendumusega

lõimelõngad mu teki sees pidasid seda loomulikuks

akna taga ajas puu tagasi kõik vastulaused

ning ma pole nõnda õndsalt maganud aastaid.

Enam ei ole kerge edasi anda

kuis võrdpildid liibusid õlakutena

mu teadvuse kelmete peale

kuid see on vana tõde

et mõnda saladust tervis ei tea.

H.E.

 

John Updike

VANAINIMESTE ASI

Elu varjuline aare mattub veelgi:

võib köhatus tõmbetuul linakeerd

nurjata püüdluse mis ebakindel niigi nagu

seifimurdja puudutus nupureal.

Köietants pingutades pingutamatut me

oleme ametis erisuguste jõunumbritega

meid ei kohuta metslooma tulek

pigem tühja puuri tunne.

Varem juhtus enamat—hooga tegutses

veri ja liha see tähtis masinavärk

oli plaksti paigas too tõmmult tulvav

ning nirises ja nõrgus tuhat juveeli

sületäitena kus matemaatilise punktipealsusega nüüd

hoolsast ärritusest jääb nõrk pärlendus.

H.E.

 

Edgar Allan Poe

VIHKU KÖITMATA

Sealsaat kus elu agu ma ei teinud

kuis teised tegid—ma ei näinud

kuis teised nägid—ma ei kist

mu meelisust sealt katlast tavalist—

sealsamast ajest mul ei tule

mu kurvastus—mul ju ei ole

mu mõnutukseid samalt vaimult—

ja kõik mu armud on—mu armud ainult.

Siis—poisipõlves—elu aol

mis maruhooge täis—ju jaol

seal kus kõik süva hea ja pahe

nüüd võluvärk mind tõmbas vahel—

seal kus on kärestik, kus lättevee—

seal kus on kõrgustik, moreen—

seal kus käib ringi ümber päiksekene

ta jume kulla kumal sügisene—

seal kus on välgunooled taevalael

must möödumas kui voogav pael—

seal kus on kärgatus ja kõueiilid

too pilvelaevakene äkki viilis

(kus mujal Taevasina veetud)

mu silmi selle kes on neetud.

H.E.

Ood Sügisele

John Keats To Autumn

I

Lokkamise maherauge sügavrõske jaatus

Päevakuma sõbrasilmadega saatus

Rohke õnnistuse rammu lootes sala

Sugenevat samblasõbas magusmahlaväädis

Kergitades kummuvkaardu siidiviljapala

Suhkursüdamikuks mesikobar päädib

Koore peidus tungivsuured lõhkevkenad

Täitmas toekashõrgult pakatavatena

Õitsemummu veendust üha taas ja enam

Erk päevailmne kuumav valgusläte

See jääb ja valgub liimjalt üle käte

II

Kes kohanud ei oleks sind su varakambris?

Ja vahel, olles otsisklenud mujalt ümberkaudu

Siin! kihar valla tuuletiiva õrnas tantsunumbris

Maas märkame sind viljasalves, ängi-ike puudu

Sääl! lõikusnoosi viirul õndsalt uinununa

Kus mooniõilme lummav uim ja hurmav puna

On niitnud varuga ning põimib keerdu puhkemised

Kuid mõnikord siis kogub hoolsalt turja

Küpsrohke anni klaarid tulvamised

Ja ehk ka valmisõuntest viimselt joobununa

Sa jätkad immitsemisvahti-nõrenurja

III

Kuhu’s ...la... la... küll olnuks... ja

Mis teist—muist leelud riimita

Nüüd traagellaotus norunuppes

Tooks verevust rõõsk helerohe

Summ sumisejaid seltsis leinarüpes

Jõe koolnukalda kohal loorina

Pea alla libisedes kurva koorina

Ja tallekeste taiplik mää siis kohe

Tsikaadi kime joru nagu korduv ohe

Ning sügispuiel punaturris kõlavsünge tsik!

Ja säutsuvärvu sininaasmisigavik

Detsember

John Keats In drear nighted December

Ja kulunud kumedal surmakuul siiski

   veel rõõmu, veel rõkkamas raagudes puu

Ei meenu, ei meenuta haruke miskit

   mis olla kord saanud nii haljendav ju—

kae, põrmuks ei põhjatuul purusta neid

kae, rusuks ei rahegi raputa neid

kae, sulanult kinni ei kleebigi neid

   ning süüta tund toob pungad puule

Ja kulunud kumedal surmakuul siiski

   veel rõõmu, veel rõkkamas tardudes voog

Ei mäleta vemmeldav vahutus miskit

   mis nektariks silmale mehisem hoog

näe, sulnis suikumine, magus and

näe, hiilgavhõbeselt kardkaunistand

näe, eales mitte iial rõhutand

   mismoodi talv toob ohked suule

Ah, kurb et meeles seisab suine pale

   kui kõik mis oli kord on miski muu—

ning meenutustes suuta tundub vale

   kuldkujutlus las seegi kahvatub?

kas läbitegemisetundes tuimusohtu

kas aimata on leevenduserohtu

kas tugevusetus ei tugevaga kohtu

   ei ole kõnelenud sellest luule

Requiem æternam dona eis, Domine

Kingi neile, Issand, igavene rahu,

Lase paista nende peale igavene valgus.

Kes on puhtad südamelt, kiidavad Jumalat,

Kes on puhtad südamelt, laulavad Sulle tänu.

Võta kuulda minugi palveid,

Sest Sinu juurde tuleb kõik liha.

Kingi neile, Issand, igavene rahu,

Lase paista nende peale igavene valgus.

Issand, halasta!

Kristus, halasta!

Issand, halasta!

Kingi neile, Issand, igavene rahu,

Lase paista nende peale igavene valgus.

Õiglased jäävad elama Su palge ette,

Nad ei pea kartma õelate nõu.

Vabasta, Issand,

Kõigi ustavate lahkujate hinged

Patukoormate kammitsaist,

Kata neid oma armuga,

Juhi nendest mööda kohtumõistmine,

Tõsta oma pale nende üle.

Päev, mil püha viha valatakse välja,

Tuline viha, milles peab hävima kogu maa,

Nagu on ette kuulutanud Taavet ja Sybille.

...

Halastaja Jumal,

Anna neile oma rahu.

Õnnistegija Jeesus Kristus, kuningate Kuningas,

Päästa kõigi ustavate lahkujate hinged

Põrguhaua piinadest ja põhjatumast sügavikust.

Päästa nad ära lõvide küüsist,

Ära saada neid hukatusse,

Ega lase neid vajuda pimedusse.

Taevane kaitsja ingel Miikael

Andku neile osadust valguses,

Mida tõotust mööda pärib Aabraham ja tema sugu.

Issand, Sinu ette me toome

Kõik pühad ohvriannid ja Sind kiidame -

Nii ka nende hingede nimel,

Keda siin tänasel päeval meenutame.

Luba Sina, et nad võiksid pääseda surmast läbi

Igavesse ellu, mida tõotasid Aabrahami järglastele.

Püha! Püha! Püha!

Kõigeväeline Issand Jumal!

Taevas ja maa on täis Tema au.

Kiitus olgu Jumalale kõrges.

Õnnistatud on need, kes käivad Issandas,

Au olgu Jumalale kõrges.

Kristus, Jumala Tall, kes Sa ilma patud kannad, halasta nendegi peale!

Kristus, Jumala Tall, kes Sa ilma patud kannad, halasta nendegi peale!

Kristus, Jumala Tall, kes Sa ilma patud kannad, anna neile oma rahu!

Lase paista nende peale igavene valgus, oh Issand,

Ümbritsegu pühakud neid igavesest ajast igavesti,

Ole meile armuline.

Sind palume, kingi neile igavene rahu,

Lase paista nende peale igavene valgus.

Ümbritsegu pühakud neid igavesest ajast igavesti,

Ole meile armuline.

Halastaja Jeesus Kristus, anna neile oma rahu,

Kingi neile igavene rahu.

Päästa mind, Issand, viimsel kohtupäeval

Ja vabasta mind igavesest surmast,

Siis kui taevad keerduvad kokku ja maa kulub,

Siis, kui valmistud kohut mõistma puhastustulega.

Olen rabatud hirmust, sest mind on loodud värisema,

Kuni meie üle langeb kohus ning välgu lõõm,

Siis kui taevad keerduvad kokku ja maa kulub.

Päev, mil püha viha valatakse välja,

Mil levib kannatus ja vaev ja kibedus,

Siis, kui tuled kohut mõistma.

Halastaja Jumal, anna neile oma rahu.

Lase paista nende peale igavene valgus.

Juhatagu inglid ise sind käe kõrval paradiisi,

Olgu kõik märtrid sind ootamas sinu saabumisel

Nad saatku sind pühasse linna.

Inglite koorid olgu sind tervitamas

Ning Laatsarus olgu sinu seltsiline,

Olgu sul rahu igavesti.