John Updike

BIOLAGUNEMISE ÜLISTUS

Der gute Herr Gott

ütles: „Saagu siis patt”

sealtmaalt tõusid bakter ja seen

olelusse vabastama kätt

süsivesikul, neid fotosüntees

paneb paari istikus, elusas taimes

Unustage muidusööjast kõrrenõgi

küberooste kottseen tuhktäi longuvaje kubel

kirmed hallitusseentõbi—

mükootiline tormijooks

pealetung rakkude kogukonnale

näitejuhtum uus, kas Maa-Ema vajas juurde

röövsaagi südametut jahti

Lihtviisiline mäda

ent pole häda

on loomult hea, sest kuis siis ilma

õgiks hiis oma langenud puud

kuis laanekopra korjusest

jääks hääbumise järel luule?

Laip-ollus teisiti peaks lõas lihtaineid—

lämmastik fosfor gallium

igavesti tõkisega paigas

kus muiste muundumiseks löögivalmis

lõvi silmapaaris ja liilia lõdvas labas

Kõik pudemed laiali paisatud

riknenud mälupildiks milles elu unelm

ei meenu, tulgu mäda

ja hõigaku välja murranguline pööre:

pisivõrgustik sirutab

katalüütilised küüned oivalise õhetuse sisse

tolle vemmeldavast teeb kolletava

lihtsa suhkruläga:

elementide endised lekkimatud liidud valivad nüüd

astuda ühendusse alistama uusi alasid

ekskunn ja -elulaad kihutatud minema

juurelaadsete rahutustes

taimelaadsete ühisleppes

Segatud kaartidega maakera veereb uueks tehtud täiusesse

apelsinid mis on unustatud

külmikusse tõmbavad jalga sooja pesu

lähevad rohelist karva ja lapikuks

ja on kõike muud kui toidumoon

ometi unelmate taevakehana terendavad plönnid putukatele

Banaanikoored mis loobitud Volvost

tõmbuvad tumedaks ja tärkavad teeserval siguriks

Jäledad vaklades laibad mis hinguvad laiali

maasse ja taevasse

kaotavad kuumuse ja nõrguvad vett

kosutavalt kuis kohus, nõnda kui öeldud on

Kõik kulgemine jõuab ringiga tagasi

tänage pidevat pikkamisi pehastumist

kena lokkava Loodu ära-järamist

too pikse pilliga valmis taotud elusaine salajane

halastust ilmutav kontrakava

H.E.

 

George Herbert

KOLOSLASTELE 3:3 teie elu on varjul ühes Kristusega Jumalas

mu sõnas ja mu tööga väljendub see tõik

et Elul päiksekettaga koos kaheli on käik

neist üks mis otse avalik me päine sõbramees

ning teine kaldub Peitu kõverkäändumiste sees

üks lihalikus riides meid on meelitamas mulda

ning teine pöördub Temasse kes naasnud eluvalda

mind elama see suunas nii et heidan pikka silma

alt suure tähtsusega kõrge taeva ülem-ilma

ma paha himu ürbist kisun üha lahti end

et lõikusajal põlistuda võiks mu Võiduand

H.E.

 

Dylan Thomas

EI, SOOSTUDES KÜLL ÄRA UNNE LANGE

ei, soostudes küll ära unne lange

just hooga leegi, ümber päevatee

peab maru, maru tõstma, et ei hubin hange

eks öelnud teadja rahvas—kuumus kange

kuid lausutust ei lahvatanud lee

ei soostudes küll nemad unne lange

hea rahvas—hääbuv—mängib üha vange

kuis teistes oludes küll tegutsenuks me

peab maru, maru tõstma, et ei hubin hange

hull laulurahvas astub õnnepange

käib kurvalt läbi sätendava vee

ei, soostudes küll ära unne lange

kõrk rahvas, silmis eesmärk range

pilk sirge, särata, kottpime see

peab maru, maru tõstma, et ei hubin hange

ning taevakummi taat, too nututange

ja kasvõi sajata, ma raban palvekee

ei, soostudes küll ära unne lange

peab maru, maru tõstma, et ei hubin hange

H.E.

 

George Herbert

LÕPETAMINE

juurdlejad on mõõtnud mägiseid maid

mõõtnud merd riiklust majesteete

tunginud taevavõlvini jahtinud allikaid

ent neid määratumalt suuri entiteete

läbitöötajaid jah saatku veelgi tarm

need keelel vähestel kaks: Patt ja Arm

kes Patust kõike teab las taanduks

see siis õlimäele kus tal silme ees

kiustud inime vaevus kõik juuks

ja ihu ja rüü vermevere sees

Patt pakitseb ja piirab mittenõrk

ta koestikust on haaratud su soontevõrk

kes vajab Armu see las proovib

nüüd kehamahla mille ristil oda

ju pistest valla lasi kas öelda soovib

et maitsta varem oli saanud toda

sest Arm on maiusjook ja imerõõm

mu päästja veri minu veinisõõm

H.E.

 

John Updike

SONIMINE

Tulen tagasi heade sõnumitega 38,8° maalt:

Jumal on olemas.

Ma tõsiselt kahtlesin selles varem

ent sängipostid kostsid sest äärmise veendumusega

lõimelõngad mu teki sees pidasid seda loomulikuks

akna taga ajas puu tagasi kõik vastulaused

ning ma pole nõnda õndsalt maganud aastaid.

Enam ei ole kerge edasi anda

kuis võrdpildid liibusid õlakutena

mu teadvuse kelmete peale

kuid see on vana tõde

et mõnda saladust tervis ei tea.

H.E.

 

John Updike

VANAINIMESTE ASI

Elu varjuline aare mattub veelgi:

võib köhatus tõmbetuul linakeerd

nurjata püüdluse mis ebakindel niigi nagu

seifimurdja puudutus nupureal.

Köietants pingutades pingutamatut me

oleme ametis erisuguste jõunumbritega

meid ei kohuta metslooma tulek

pigem tühja puuri tunne.

Varem juhtus enamat—hooga tegutses

veri ja liha see tähtis masinavärk

oli plaksti paigas too tõmmult tulvav

ning nirises ja nõrgus tuhat juveeli

sületäitena kus matemaatilise punktipealsusega nüüd

hoolsast ärritusest jääb nõrk pärlendus.

H.E.

 

Edgar Allan Poe

VIHKU KÖITMATA

Sealsaat kus elu agu ma ei teinud

kuis teised tegid—ma ei näinud

kuis teised nägid—ma ei kist

mu meelisust sealt katlast tavalist—

sealsamast ajest mul ei tule

mu kurvastus—mul ju ei ole

mu mõnutukseid samalt vaimult—

ja kõik mu armud on—mu armud ainult.

Siis—poisipõlves—elu aol

mis maruhooge täis—ju jaol

seal kus kõik süva hea ja pahe

nüüd võluvärk mind tõmbas vahel—

seal kus on kärestik, kus lättevee—

seal kus on kõrgustik, moreen—

seal kus käib ringi ümber päiksekene

ta jume kulla kumal sügisene—

seal kus on välgunooled taevalael

must möödumas kui voogav pael—

seal kus on kärgatus ja kõueiilid

too pilvelaevakene äkki viilis

(kus mujal Taevasina veetud)

mu silmi selle kes on neetud.

H.E.