John Updike

ARVUTI SURM

Kaheksa aasta jagu jutustusi romaane raamatuarvustusi—

seesama igapäevane käiamine. Ükspäev ta jookseb sul kokku,

veendi mind, ja sedasi, ebakindla

asjaarmastajana arvutite alal, ostsin ma uue

ja toppisin vana kuskile suvalisse tuppa, kus, kui

ta sisse lülitasin, söötsin talle vanu diskette

ja muutsin nood lõplikeks väljatrükkideks

tumedad märgid paberil ikka kindlamad kui elektronid

igatahes. Seadeldis näis

mitte põlgavat pooleldi-pensioneerumist.

Täna siis ta suri; ma oletan et ta suri. Esimene tundemärk:

tontlik ruut kattis vägisi ära

osa tekstist, nagu inetu vahejuhtum

mis varjutab koosviibimist, kuid mida

võib ignoreerida. Seejärel, järgmise käskluse juures

ilmusid mustad triibud, neid omakorda kaunistasid tükikesed

kildudeks purunenud ikoonidest; arvuti käitus üpriski nagu

omaaegne jurist kes nõrgamõistuslikkushoo käigus

kargab üles ja pöördub vandemeeste poole

oma kaubamärgi, lihtrahvaliku siiruse hüüdeis.

Sealt edasi hakkas kursor järele lohistama

musti piksleid nagu maalri tilkuv pintsel.

Veel mõni sekundi murdosa ja monitor

ikka veel uskus end omavat mõtet

kuna aga triibud ja jutid ja vöödid juba paiskasidki

minu kokku toksitud nõuanded ühe hoobiga segi;

häbenedes nüüd säärast kirgast lootusrikast segadikku

lõin halastustuhinas kaane kinni.

Olgu minugi käsi, vali ja siiski nõnda leebe, mängus kui

üles öelnud vooluringi peale on vaja lasta paista oma rahu.

H.E.

 John Updike

ÜHEL SAAREL

Saardunud, lülitas naine sisse raadio, kuulmaks kodu-uudiseid.

Selle asemel kuulis ta, et me lähistel kukkunud lennuk merre.

Lõunasöögi järel sõnas, et ei suutvat mõelda tagasilennule:

„Mida ma ütlen lastele, kui me alla kukume?”

Ma ptüi-ptüitasin muidugi, väitsin, et see pole tõenäoline;

me armatsesime hulljulge alatooniga, ning uinusime.

Ma virgusin pimedas, naise hirmud näisid tõelistena.

Aknakatted olid alla vajunud, mu päikesepõletus tuikas, oli janu.

Vagur ookean tegi oma üüratuses ometigi kära;

selle susisemine seiras mind igas toas.

Mu lapsed magasid, igaühe väike suu tumedalt paokil;

„Raadio rääkis, et paarike oma kümneaastase pojaga

leiti veest, nende surnukehad üksteise kramplikus haardes.”

Kuupaiste, kahvatu nagu koi, lõhestamas eestuba varjuga

ja lebamas valgena vete peal, valgena loksumises,

hiid-kussutavas loksumises saarest saareni—

unetu, loid, põhjatu, palvet tõrjuv,

päikese poolt kõrvale heidetuna mühisemas, too pime päike

päikeste seas, pisiosakeste kiirgav hiidkera, mis sigitab

ja surmab, pidades nõu vaid iseendaga,

hingeta ning vägev; me lennukid, me saared upuvad:

kahvatu kuu hõbetab haava, mis neist jäi.

H.E.

 

Edgar Allan Poe

ANNABEL LII

kord paljude paljude aegade eel

kuningriigis mis mereni

juhtus elama nooruke neiu kes veel

hüütud nimega Annabel Lii

elas neiu seal nii et tal mõtetes vaid

lembetunded ja igatsuspiin

kõigest poisike olin ja temagi laps

kuningriigis mis mereni

arm süttis meis teistest vägevam

oh ma ja mu Annabel Lii

süttis kuumalt ja taevatiivased

himustasid siis armuda nii

sel põhjusel ammu aegade eel

ses riigis mis mereni

pilvest puhkes üks tuul mis jahutas

mu nägusa Annabel Lii

saabus siia ta õilis suguselts

neiu minu käest minema viis

et matta neid suletud hauasse

kuningriigis mis mereni

poolkurvad seal kuuetiivased

ülal kadedust tunda said siis

just! see oli miks (mõistab kõigi meel

ses riigis mis mereni)

et tuulehoog pilvest pimedas

hukkas jäiselt mu Annabel Lii

ent arm oli meil teistest tugevam

neist kes kauem ju elanud siin

kauem elu kes näinud siin

sestap ingelgi kes on meist ülevam

ega kurivaim alt kuni veteni

eal rebida hinge ju hingest või

mille hoidja hea Annabel Lii

kuu valguse sammas mul unelmaid toob

sest kes nägus Annabel Lii

ja tõuseb tähtekuma kui silmesära

sel kes nägus Annabel Lii

nõnda heidan su juurde öö varjuskelus

mu kullake kallike mõrsja mu elu

kivist sängis mis mereni

kivist toas mühavmereni

H.E.

 

John Updike

BIOLAGUNEMISE ÜLISTUS

Der gute Herr Gott

ütles: „Saagu siis patt”

sealtmaalt tõusid bakter ja seen

olelusse vabastama kätt

süsivesikul, neid fotosüntees

paneb paari istikus, elusas taimes

Unustage muidusööjast kõrrenõgi

küberooste kottseen tuhktäi longuvaje kubel

kirmed hallitusseentõbi—

mükootiline tormijooks

pealetung rakkude kogukonnale

näitejuhtum uus, kas Maa-Ema vajas juurde

röövsaagi südametut jahti

Lihtviisiline mäda

ent pole häda

on loomult hea, sest kuis siis ilma

õgiks hiis oma langenud puud

kuis laanekopra korjusest

jääks hääbumise järel luule?

Laip-ollus teisiti peaks lõas lihtaineid—

lämmastik fosfor gallium

igavesti tõkisega paigas

kus muiste muundumiseks löögivalmis

lõvi silmapaaris ja liilia lõdvas labas

Kõik pudemed laiali paisatud

riknenud mälupildiks milles elu unelm

ei meenu, tulgu mäda

ja hõigaku välja murranguline pööre:

pisivõrgustik sirutab

katalüütilised küüned oivalise õhetuse sisse

tolle vemmeldavast teeb kolletava

lihtsa suhkruläga:

elementide endised lekkimatud liidud valivad nüüd

astuda ühendusse alistama uusi alasid

ekskunn ja -elulaad kihutatud minema

juurelaadsete rahutustes

taimelaadsete ühisleppes

Segatud kaartidega maakera veereb uueks tehtud täiusesse

apelsinid mis on unustatud

külmikusse tõmbavad jalga sooja pesu

lähevad rohelist karva ja lapikuks

ja on kõike muud kui toidumoon

ometi unelmate taevakehana terendavad plönnid putukatele

Banaanikoored mis loobitud Volvost

tõmbuvad tumedaks ja tärkavad teeserval siguriks

Jäledad vaklades laibad mis hinguvad laiali

maasse ja taevasse

kaotavad kuumuse ja nõrguvad vett

kosutavalt kuis kohus, nõnda kui öeldud on

Kõik kulgemine jõuab ringiga tagasi

tänage pidevat pikkamisi pehastumist

kena lokkava Loodu ära-järamist

too pikse pilliga valmis taotud elusaine salajane

halastust ilmutav kontrakava

H.E.

 

George Herbert

KOLOSLASTELE 3:3 teie elu on varjul ühes Kristusega Jumalas

mu sõnas ja mu tööga väljendub see tõik

et Elul päiksekettaga koos kaheli on käik

neist üks mis otse avalik me päine sõbramees

ning teine kaldub Peitu kõverkäändumiste sees

üks lihalikus riides meid on meelitamas mulda

ning teine pöördub Temasse kes naasnud eluvalda

mind elama see suunas nii et heidan pikka silma

alt suure tähtsusega kõrge taeva ülem-ilma

ma paha himu ürbist kisun üha lahti end

et lõikusajal põlistuda võiks mu Võiduand

H.E.

 

Dylan Thomas

EI, SOOSTUDES KÜLL ÄRA UNNE LANGE

ei, soostudes küll ära unne lange

just hooga leegi, ümber päevatee

peab maru, maru tõstma, et ei hubin hange

eks öelnud teadja rahvas—kuumus kange

kuid lausutust ei lahvatanud lee

ei soostudes küll nemad unne lange

hea rahvas—hääbuv—mängib üha vange

kuis teistes oludes küll tegutsenuks me

peab maru, maru tõstma, et ei hubin hange

hull laulurahvas astub õnnepange

käib kurvalt läbi sätendava vee

ei, soostudes küll ära unne lange

kõrk rahvas, silmis eesmärk range

pilk sirge, särata, kottpime see

peab maru, maru tõstma, et ei hubin hange

ning taevakummi taat, too nututange

ja kasvõi sajata, ma raban palvekee

ei, soostudes küll ära unne lange

peab maru, maru tõstma, et ei hubin hange

H.E.

 

George Herbert

LÕPETAMINE

juurdlejad on mõõtnud mägiseid maid

mõõtnud merd riiklust majesteete

tunginud taevavõlvini jahtinud allikaid

ent neid määratumalt suuri entiteete

läbitöötajaid jah saatku veelgi tarm

need keelel vähestel kaks: Patt ja Arm

kes Patust kõike teab las taanduks

see siis õlimäele kus tal silme ees

kiustud inime vaevus kõik juuks

ja ihu ja rüü vermevere sees

Patt pakitseb ja piirab mittenõrk

ta koestikust on haaratud su soontevõrk

kes vajab Armu see las proovib

nüüd kehamahla mille ristil oda

ju pistest valla lasi kas öelda soovib

et maitsta varem oli saanud toda

sest Arm on maiusjook ja imerõõm

mu päästja veri minu veinisõõm

H.E.