„Kanna mind, jõeke, oma käänuliste kallaste kaudu sinna, kus
on põllumaad, mu kodused põllud, kus on metsad, mu kodused metsatukad, kus elab
mu kallis ja kaunis, mu silmatera, sinisilmaline. Oh, kuis oled sa nii tumedailmeline,
sa pilkane öö, kuis küll nii kiirevooluline, sa vilgas vesi, ja kuis ometi on
nii lõpmata üksi tumedal taevalael kuusirp – niisamuti ootamas, nagu ootab mind
tema.”
(gromko po imeni)
No comments:
Post a Comment