vaikse kidakeelse tumma
pimekurdi viipelumma
kõigi muutujate summa
kunda kummituse kummik
kesköö katoliiklusummik
viimsepäeva jõuluhommik
munamägi udupasun
imelik ja teele asun
kunas memme vaeva tasun
rajalt välja sõidab katus
digilaulatus ja matus
hingeline puudutatus
suvesoe ja lookas lauad
naljatilk ja neetud rauad
mälukild ja vaiksed hauad
(Olev Kalev Sulev Nõmmik)
Sunday, February 16, 2014
Wednesday, February 12, 2014
reipalt
hullem tunduvalt kui
norras
täbaramas olukorras
tagurpidi järjekorras
täbaramas olukorras
tagurpidi järjekorras
triigi voldi lõika
pooleks
ära lükka homse hooleks
et entroopiasse ei kooleks
ära lükka homse hooleks
et entroopiasse ei kooleks
ikka jälle uued portsud
katlakivi tolm ja kortsud
pritsmed plekid vanad nartsud
katlakivi tolm ja kortsud
pritsmed plekid vanad nartsud
ruumiõhk ja mulksuv
laine
torumees ja torunaine
vaevarikas jutuaine
torumees ja torunaine
vaevarikas jutuaine
kaldenurk ja kohviannus
kruusis kõhus kohvikannus
une-peeter liiva-hannus
kruusis kõhus kohvikannus
une-peeter liiva-hannus
(nokkloom)
Sunday, February 2, 2014
aastapäev
[...] Usk, et valu taandub ja turse alaneb, kadus vastu hommikut ja,
naeratanud veel abivalmis seltsilistele hüvastijätuks kaamerasse, tõmmati
kanderaami taga kinni kiirabiauto uksed.
Kaks kipslongetti asetati Võrus
stabiilselt taha ja ka mediaalsele,
sest põlvekene pallimängul põrus.
Kaks parapatellaarportaali peatselt tehti,
modelleeriti kõõluse transtibiaalset grafti
ning morfiinisüsti saatel koju lubati.
stabiilselt taha ja ka mediaalsele,
sest põlvekene pallimängul põrus.
Kaks parapatellaarportaali peatselt tehti,
modelleeriti kõõluse transtibiaalset grafti
ning morfiinisüsti saatel koju lubati.
Sealt edasi sai veel ikka üllataval kombel järjest halvemaks minna.
Võru kiirabis eemaldati liigesest veri ja juhendati mind kindluse mõttes peale
kipsi eemaldamist veel kuskil suures keskuses asja arstlikult uurima ja üle
kontrollima. Tallinna haiglas võeti kips samal õhtul maha, vaadati põlve palja
silmaga, pandi sama kips kleepsuga tagasi ja öeldi, et eks ma ikka ilmaaegu
muretsen. Mina muidugi muretsemist ei jätnud ja edasistel uuringutel hinnati
põlve rebestatud ristatiside lõikusevääriliseks.
[...] Esmaspäev, 18. veebruar. Magdaleena haiglasse, tilguti alla, üksikpalatis.
Palavikutab, võimlemist ei tehta. Hooldaja vahetab peatselt äsjased linad kui
ka teki, need on inimsiluetikujulisena läbi vettinud. Kõndida ega seista ei
jõua, venin karkudel palatiuksele, vaatan kohkunult koridori - sööginurk on mitmete
meetrite taga. Abikutsumise lüliti on käeulatuses, plõksin seda sel päeval ses
seitsmedas palatis seitse korda.
Neljapäev, 21. veebruar. Toitu nüüd enam palatisse ei tooda, teist
päeva käin ise söögisaalis, mis on kolm palatit edasi. Iga kuue tunni järel leban
tund aega tilguti all, vahepeal protseduuride toas seotakse põlv ja võetakse
neli korda verd. Palavik langenud 37 kraadi peale. Harjutame füsioterapeudiga madala
paku peale astumist. Käsitrenažööril varbseina vastas veerandtund väntamist,
vasak jalg esimesele pulgale tõstetud, parem kord siin kord seal. Järjekorras
ootab ratastoolis mees.
Pühapäev, 24. veebruar. Voodiserval kõõludes pesen kausis esmalt parema
ja siis vasaku jala ja panen puhta särgi. Vabariigi aastapäev.
Teisipäev, 29. veebruar. Füsioterapeudi turvamisel siirdun trepist
üheksa astet üles ja siis jälle alla, rippudes käsipuu ja kargu vahel ja tehes
ühtelugu püüdlikult nalja.
Teisipäev, 5. märts. Randmed valutavad ja väike sõrm kisub kronksu, protseduuridekavas
on tegevusteraapia randmetele ja sõrmedele. Kisub kohe hommikul nutule.
Hommikune külm kott asendatakse ultramoodsa kompress-kummikuga. Vasak alajäse
endiselt kubemeni paistes ja tuim, liiguvad ainult mu vaesed varbad, mis on kui
kartulipüreesse torgatud viinerid, lohistan käte abil jalga voodist maha ja
tagasi. Täna juba kaks ja pool korrust turvatud
ja superviseeritud trepikõndi.
Reede, 8. märts. Protseduurid: kompress, tegevusteraapia, füsioteraapia. Kõnnime füsioterapeudiga
neli korrust trepist, vahepeal nuuskan nina ja puhkan, fitnessprojektile kulub
20 minutit.
[...] Esmaspäev, 18. märts. Haiglasse tagasi. Vesiprotseduurina täiendavalt bassein:
ratastoolis, kargud ja kompsud süles, toimub eksursioon keldrikorrusele, duši
all seisan nagu bussis, libeda põranda tõttu ja tasakaalu mõttes ühe käega
torust kinni, siis tuuakse jälle ratastool, liigume basseini äärde, linguga lae
alla vinnatult nagu kanderätikus rippuv
vingupunn, vändatakse mind üle serva vette, kardan maha kivipõrandale või
betoonservale sadada enne vee kohale jõudmist. Lõigatud põlvega jäse jääb juhuslikus
asendis vette heljuma, kuni märkan ta käega põhja terve jala juurde lükata.
Kolmapäev, 20. märts. Esimest korda kogu selle aja ning üleüldse päris
pika aja jooksul tunnen, et halb ei ole olla.
Esmaspäev, 25. märts. Kõrvalpalatis mingi nägus noormees. Enne teda oli
vanem amputeeritud jalaga turske mees ja veel enne seda oigav raugaealine
voodihaige. Uuesti nutupäev.
Laupäev, 30. märts. Käin täiesti iseseisvalt duši all, kahest kargust
kordagi lahkumata. See akrobaatika sisustab suurema osa päevast. [...]
minu nunnu
Pone me ut signaculum super cor tuum ut signaculum super brachium tuum quia fortis est ut mors dilectio dura sicut infero aemulatio lampades eius lampades ignis atque flammarum aquae multae non poterunt extinguere caritatem nec flumina obruent illam si dederit homo omnem substantiam domus suae pro dilectione quasi nihil despicient eum
Määra mind pitseriks oma südame üle ja pitseriks oma oksaidule – pitseriks, mis on sama paindumatu kui surm – vastupidav armastus. Kui põrguhaud on kiivus. Tema tuld ja leeke ei või ära kaotada rohked veed, ära matta tulvaveed. Nii annab inimeselaps armastuse jaoks kõik, mis on tema omanduses, põlates selle ära kui eimiski.
alleaa alleaa
Alati, kui näib,
et enam sa ei suuda
lööb särama üks täht,
mis sinu elu muudab.
Siis uuesti end kokku võtma sunnid,
taas rõõmu, päiksesäraga
on täidetud kõik tunnid.
On elukoorem kergem,
kaugem tusk -
sul jälle on su
julgus, jõud ja usk.
et enam sa ei suuda
lööb särama üks täht,
mis sinu elu muudab.
Siis uuesti end kokku võtma sunnid,
taas rõõmu, päiksesäraga
on täidetud kõik tunnid.
On elukoorem kergem,
kaugem tusk -
sul jälle on su
julgus, jõud ja usk.
*
/tundmatu autor/
Immer, wenn du meinst,
es geht nicht mehr
Kommt von irgendwo
ein Lichtlein her
das du es noch einmal
wieder zwingst
und von Sonnenschein
und Freude singst,
leichter trägst des
Alltags harte last
und wieder Kraft und
Mut und Glauben hast.
es geht nicht mehr
Kommt von irgendwo
ein Lichtlein her
das du es noch einmal
wieder zwingst
und von Sonnenschein
und Freude singst,
leichter trägst des
Alltags harte last
und wieder Kraft und
Mut und Glauben hast.
laulge kaasa
Cyrillus Kreek „Shimmer,
O sickles”
Shimmer-oh-shimmer, O shiny sickles. Shimmer-oh!
Clatter-oh-clatter, O crooked reapers. Clatter-oh!
Shimmer-oh-shimmer, O shiny sickles.
Clatter-oh-clatter, O crooked reapers. Chirp!
Clatter-oh-clatter, O crooked reapers. Clatter-oh!
Shimmer-oh-shimmer, O shiny sickles.
Clatter-oh-clatter, O crooked reapers. Chirp!
That whose sickle’s quick and mellow
Is the one that finds her fellow.
Shimmer-oh, shimmer-oh!
Is the one that finds her fellow.
Shimmer-oh, shimmer-oh!
That whose sickle’s quick and mellow
Is the one that finds her fellow.
Shimmer-oh-shimmer, O shiny sickles!
Clatter-oh-clatter, O crooked reapers!
Is the one that finds her fellow.
Shimmer-oh-shimmer, O shiny sickles!
Clatter-oh-clatter, O crooked reapers!
Let’s get past the forest singing,
Whose’s that sound there yonder ringing?
Whose’s that sound there yonder ringing,
Hers the scarf that he’ll be bringing.
(That’s whom wedding bells are ringing.)
Shimmer-oh, shimmer-oh!
Whose’s that sound there yonder ringing?
Whose’s that sound there yonder ringing,
Hers the scarf that he’ll be bringing.
(That’s whom wedding bells are ringing.)
Shimmer-oh, shimmer-oh!
That whose sickle’s quick and mellow
Is the one that finds her fellow.
Shimmer-oh, shimmer-oh!
Is the one that finds her fellow.
Shimmer-oh, shimmer-oh!
Is the one that finds her fellow.
Clatter-oh, clatter-oh!
Clatter-oh, clatter-oh!
Hers the scarf that he’ll be bringing.
He’ll be bringing.
Hers the scarf that he’ll be bringing,
Bringing.
(That’s whom wedding bells are ringing.
Bells are ringing.
That’s whom wedding bells are ringing,
Ringing.)
Clatter-oh!
He’ll be bringing.
Hers the scarf that he’ll be bringing,
Bringing.
(That’s whom wedding bells are ringing.
Bells are ringing.
That’s whom wedding bells are ringing,
Ringing.)
Clatter-oh!
Cyrillus Kreek „Sirisege, sirbikesed”
Sirisege, sirisege, sirbikesed. Sirisege!
Kõrisege, kõrisege, kõverad rauad. Kõrisege!
Sirisege, sirisege, sirbikesed!
Kõrisege, kõrisege, kõverad rauad, kõrr!
Kõrisege, kõrisege, kõverad rauad. Kõrisege!
Sirisege, sirisege, sirbikesed!
Kõrisege, kõrisege, kõverad rauad, kõrr!
Kellel sirp siin ette jõuab,
Sellel peigmees tulla nõuab.
Sirisege, sirisege!
Sellel peigmees tulla nõuab.
Sirisege, sirisege!
Kellel sirp siin ette jõuab,
Sellel peigmees tulla nõuab.
Sirisege, sirisege, sirbikesed!
Kõrisege, kõrisege, kõverad rauad!
Sellel peigmees tulla nõuab.
Sirisege, sirisege, sirbikesed!
Kõrisege, kõrisege, kõverad rauad!
Lähme lauldes läbi metsa,
Kelle hääl sääl kaugel kostab?
Kelle hääl sääl kaugel kostab,
Sellel peigmees mütsi ostab.
Sirisege, sirisege!
Kelle hääl sääl kaugel kostab?
Kelle hääl sääl kaugel kostab,
Sellel peigmees mütsi ostab.
Sirisege, sirisege!
Kellel sirp siin ette jõuab,
Sellel peigmees tulla nõuab.
Sirisege, sirisege!
Sellel peigmees tulla nõuab.
Sirisege, sirisege!
Sellel peigmees tulla nõuab.
Kõrisege, kõrisege!
Kõrisege, kõrisege!
Sellel peigmees mütsi ostab.
Sellel mütsi ostab.
Sellel peigmees mütsi ostab,
Mütsi ostab.
Sellel mütsi ostab.
Sellel peigmees mütsi ostab,
Mütsi ostab.
Kõrisege!
Saturday, February 1, 2014
eesriie
Olümpos
(näidend lauludega)
Osatäitjad
Zeus
Poseidon
Hades
Hephaistos
Ganymedes
Dionysos
Hermes
Hera
Athena
Aphrodite
KOOR
Zeus (Jupiter), peajumal, Kronose poeg, kasvas üles
nümfide juures
Poseidon (Neptunus), merejumal, Zeusi vend
Hades (Pluton), allmaajumal, samuti Zeusi vend
Hephaistos (Vulcanus), tulejumal, Zeusi ja Hera poeg
Ganymedes, veinikallaja, nägus noormees, Zeusi
armuke
Dionysos (Bakchos), meelas veinijumal, Zeusi ja
Semele poeg
Hermes (Mercurius), Zeusi ja mäenümf Maia poeg,
tiivuliste sandaalidega
Hera (Juno), Zeusi õde ja abikaasa
Athena (Minerva), Zeusi ja titaan Metise tütar
Aphrodite
(Venus), Hephaistose naine, Uranose tütar, sündinud merevahust
Peajumal ZEUS kasvas üles nümfide keskel. Zeusi
isa titaan KRONOS kohitses ainuvõimu kindlustamiseks sirbiga oma isa URANOSE
ning neelas alla kõik oma abikaasa RHEA ilmale toodud lapsed, kuid ühe lapse
asemel andis naine talle riietesse mähitud kivi.
Kõuehäälne Zeus oli mehena vastupandamatu.
Naiste vallutamiseks võis ta kasutada ka oma jumalikke võimeid - nii ilmuski ta
oma arvukate armukeste juurde erineval kujul kord nende abikaasana, kord sõnni
kujul, kord pilve, kord kullavihmana, samuti luige, kotka ja käona. Käoks
moondununa ning vihmamärjana võrgutas ta oma kauni ja kaastundliku õe,
jumalanna HERA. Kord ilmutas taevajumal Zeus end koguni välgu ja kõuena, mis arusaadavalt
sai tookordsele isepäisele armukesele saatuslikuks, põletades tolle tuhaks nagu
putuka küünlaleegis. Tollest tulisest armusuhtest sündis veinijumal,
metsikmeelas naudiskleja DIONYSOS, Teeba kuningatütre SEMELE poeg.
Allmaa valitseja HADES ning merede valitseja
POSEIDON olid taevajumal Zeusi vennad.
Hera ning Zeus olid Olümpose mäe jumalike
asunike seas ainsana abielus. Zeusi ning Hera armastusest sündis tulejumal
HEPHAISTOS, vulkaanide valitseja ning osav sepp. Tema palees elas kauneim ja
iharaim naine, armastusjumalanna APHRODITE, kes sündis merevahust, mis oli
kogunenud Uranose merre heidetud ihuliikme ümber.
URANOS oli titaan Kronose isa, seega taevajumal
Zeusi esiisa.
Kaunis tarkusejumalanna ATHENA, linnade ning
majade kaitsja, sündis taevajumal Zeusi ja jõgedejumal OKEANOSE kaalutleva ja
ettenägeliku tütre METISE armusuhtest ning tuli ilmale Zeusi peast, mille poeg
Hephaistos lõhestas, kuna Zeus oli oma last kandva armsama eelnevalt vanemate
Kronose ja Rhea õhutusel alla neelanud. Athena sümboliks on tark lind öökull.
Nooruke GANYMEDES oli kauneim surelik.
Noormehest sai Zeusi veinikallaja, tänutäheks kinkis Olümpose valitseja
Ganymedesele surematuse.
HERMES, jumalik sõnumitooja, kes leiutas muusika,
sündis Zeusi ning titaanide valitseja, taevalage õlul kandva ATLASE tütre,
mäenümf MAIA armusuhtest. Kohe peale sündi põgenes ta oma hällist ning asus
kelmusi korda saatma. Tema sammudest ei jäänud maha jalajälgi - tema sandaalid olid
tiivulised.
Proloog
Zeus ja Hera kohtuvad. (Lavale eri suundadest, keskel saavad
kokku, jäävad seisma, kätest kinni, vaatavad silma, vaikus. Zeus pöörab näo
publikusse.)
KOOR: (Ootamatult
ja kiiresti, samal ajal pikas reas võidukate sammudega ette Zeusi ja Hera
suunas liikudes.)
Minu päralt on terve ilm, minu
oma on üksainus maa!Mul on aega maa ja ilm seda tunda ja tajuda...
(Zeus pöörab näo tagasi. Hera
pöörab näo publikusse.)
KOOR: (Pea ja kehaga
vasakule-paremale pöörates, jalad paigal.)
Sa oled mu silmade valgus, sind
üksi tajub mu meel...kõigi soovide algus, sa ainus mu eluteel.
(Hera pöörab näo tagasi. Mõlemad
pöörduvad paari sammuga justkui minekule, siis ühekorraga haaravad vastastikku
vöökohast kinni, vaatavad otsa, siis vaatavad korraga publikusse.)
KOOR: (Hästi
aeglaselt ja fortes) Maapõue tuli, see iginoor...
(Zeus ja Hera lahkuvad külg külje
kõrval läbi lauljate lava taha. Keegi koorist imiteerib kotkalendu.)
I vaatus
(Laval Zeus oma välgunoolega,
Poseidon kolmhargiga, Hades kiivrita.)
ZEUS: (Käib
edasi-tagasi, vehib välgu ja kätega, teised tammuvad kohapeal, kuulates nõutul
ilmel.) Vennased, enesetunne on halb! Kas ehk mõnest pahaaimamatust
kangelastütrest oleks minu hädadele abi? Peas tuikab ja tuksub, lausa vasardab!
– eiei, mitte lahjendamata veinist.
Vahel ka iiveldab ja kogu aeg tahaks nutta. Ja unes näen aina öökulle. Ei ole
kindel, kas need lõputud muundumised seda ei põhjusta: näete ju ise, et mu
armuelu ei ole kergete killast – kord lehvi pilvena, siis lenda luigena, siis
jälle kuku kullavihmana maapinnale või kellegi rinnale, kõik selle nimel, et
mõni vasikasilmne tõrkuja võrku püüda. Üks lakkamatu trikitamine. Ma olen ju kasvanud
kui mees, jalad kui sambad, turi nagu tammevõra ja kehakujult kui silmnäolt kena
pealekauba. Kergelt peaks mulle kõik tulema!
(Tuleb Hephaistos.)
ZEUS: Laena
mulle vasarat, Hephaistos! Kibe mõte mõlgub meeles, kivipõlve pärandusest ihkan
tõde ilmutada.
HEPHAISTOS: (Koksab
vasaraga Zeusile otsaette.) Hoplaa!
(Zeusi peast koorub Athena,
raamatud kaenlas, tark ilme näol, ja hakkab ümbrusega tutvuma. Eemalt läheneb
Aphrodite, kaelas pärlid, käes sirp. Kohale jõudes lööb sellega vastu sepahaamrit,
mossitab.)
APHRODITE: Jälle
teed tööd, sina taidur! Vabasta mind mu iginaasvast neitsilikkusest, kallis
kaasa, olen ju selgitanud: see on koormaks ja segab kõndimist - nii minul kui
nümfidel, kel elukoht salumetsades kauneis või ojalätteis või oru lokkava
luhtadel niiskeil. Vaid pisut kõrvale tõmbume nüüd siit ja künkal võtame istet,
(pöördub Zeusi poole) kas, armas sõber, tahad sa ka meie seltsi heita?
(Zeus, Hera ja Hephaistos lahkuvad
kolmekesi.)
II vaatus
(Zeus ja Hera istumas troonil,
veinikallaja Ganymedes musklite mängeldes lähenemas pokaalidega, ulatab need
jumalikule kooslusele ning jääb lähedusse ilulema. Zeus heidab talle aeg-ajalt
kuumavaid pilke.)
HERA: Oo,
kaikuvahäälne kaasa, kõnele veel, mis korda saatnud on Hephaistos, me inetu
poeg, kes ometi meister ülileidlik ja
tark oma töödes.
ZEUS: Oo,
valgekäeline Hera, mu oimukohtadele hoobi andes ta, taevavõrdne, säästnud mu
piinast suurest, meil sündis se’st Athena! Oh rõõmustagem! Laps lahkunud mu
kolbast, andes taas indu mu rinda ja liimed mul rammuga täites.
(Saabub Athena.)
HERA: Oo,
targanõuline Zeus ja taevased väed! Imet suurt päris ilmsi nüüd näevad mu
silmad!
ATHENA: Taat,
sulle on külaline.
ZEUS: On ta
kaunisti voolitud ja kuldkiharate poolest kena?
(Athena noogutab.)
HERA: Laugude
alt pisaraid ühtsoodu mu palgeile langeb, kui jälle lä’ed, oo, välkudeheitja!
ATHENA: Taat,
täis hämmastust vaatan – miks vempusid viskad, nii istudes himumõteteis neis.
Vihalõkkele võib lüüa ema süda uljas. Sa näed, veelgi ei lõppe silmist tal
veed, ohkeil ja oigeil piinates end, kui jälle lä’ed.
ZEUS: Üha
nuttes ja kurtes ta alati ootama jäi, veed aina veeresid silmist – jah,
tütreke, tean, kuid ikka minema pean.
(Zeus lahkub, kannul Ganymedes.)
III vaatus
ZEUS: Mehe
jõudu ja vaprust küll võin tõsta või lasta langeda, nii nagu soovin. Ma suudan
kõik! Oh, välk ja pauk, nüüd veider valu pealuust reieni on kiirgund. Kas jälle
mõni järjekordne laps, on’s jälle juhtund aps? Kuigi mul suur on jõud, on mulgi
ju üksinda raske jälgida korraga kõiki noorukeid ja neitseid ja võidelda
kõikide vastu. Mis nüüd siis saatus kedranud on mulle, oh kurja!
(Vaatab siit- ja sealtkandist
suurt kühmu reiel. Järsku sünnib kühmust Dionysos, põsed punased, käes
viinamarjakobar.)
ZEUS: (Lööb
lahtise käega vastu laupa.) Täielik kaos! Nagu vanaisa suust kukkunud,
mis hirmus poiss!
DIONYSOS: (Sirutab
liikmeid ja ringutab, haigutab, vaatab ringi, siis pöördub Zeusi poole.)
Oh, kõvakõuene Zeus! Mistarvis on
meil sõnu ränki ja solvusi heita raevukalt üksteise vastu! Sa vapralt kannata,
mis elulõngasse sul kootud juba siis, kui sündisid. Võitluse lõugade ees
raevukalt raiu pihta, niipalju kui aga jaksu kätes ja reites! Kuid nõndamoodi –
vihast hõõgudes, kui süda süngena rinnus sul paisub ja peas silmadki tuiskavad
tuld, su’st mööda kõnnib viimati ka su omaenda Hera!
(Tuleb Hermes.)
HERMES: Rõõmutsege,
rändajad! (Zeusi poole pöördudes) Kuis kulges armuöö sul käharpäise Maiaga,
kes nõnda maias, oh pajata, pilvedekuhjaja?
ZEUS: Oh,
unenägude tooja, sa jube kelm! Su ema oli täitsa tore – meenub!, kuid siin on
lugu riuklikum, mu armuleegist hiljutisest süttind südamesse vihaleegid sel,
kes ennist olnud õde. Nii kandsin ise ilmale ja reiest teiste sekka tõin su
venna Dionysose.
(Tuleb Poseidon.)
POSEIDON: Tantalose
nimel, vennas, miks viibid aina muremõtteis. Pead omandama Pegasose pale – ta
üha rõõmustab. Nüüd aga joogem ja joobugem - kus me veinikallajad?
HERMES: Rock’n’roll,
semud!
(Lüüakse klaase kokku.)
Epiloog
(Zeus ja Hera saabuvad lauljate
vahelt, jäävad mõtiskledes teineteisele otsa vaatama. Zeus pöörab näo
publikusse.)
KOOR:
Kurjus on ilmas ja headus on
ilmas, Pahad on pahad ja head on head.
Viha on ilmas, õelus on ilmas,
Võibolla pahad on hoopis head!
(Zeus pöörab näo tagasi. Hera
pöörab näo publikusse.)
KOOR: See
pole see pole see, pole see, pole see.
(Hera pöörab näo tagasi. Mõlemad
pöörduvad paari sammuga justkui minekule, siis ühekorraga haaravad vastastikku
vöökohast kinni, vaatavad otsa, siis vaatavad korraga publikusse.)
KOOR:
Õrn, armas õrn,
õrn, õrn armas,õrn, armas õrn, õrn,
õrn, uhke armas, armas.
(Eesriie, kestvad ovatsioonid)
***Kasutatud ideid Homerose eeposest „Ilias”
ja „Odüsseia”, eeposest „Kalevipoeg”, John Updike’i romaanist „Kentaur” ning
laulukatkendeid Olav Ehala ja Richard Ritsingu loomingust.
Subscribe to:
Posts (Atom)