open to parody

vaikse kidakeelse tumma
pimekurdi viipelumma
kõigi muutujate summa

kunda kummituse kummik
kesköö katoliiklusummik
viimsepäeva jõuluhommik

munamägi udupasun
imelik ja teele asun
kunas memme vaeva tasun

rajalt välja sõidab katus
digilaulatus ja matus
hingeline puudutatus

suvesoe ja lookas lauad
naljatilk ja neetud rauad
mälukild ja vaiksed hauad

(Olev Kalev Sulev Nõmmik)

reipalt

hullem tunduvalt kui norras
täbaramas olukorras
tagurpidi järjekorras

 

triigi voldi lõika pooleks
ära lükka homse hooleks
et entroopiasse ei kooleks

 

ikka jälle uued portsud
katlakivi tolm ja kortsud
pritsmed plekid vanad nartsud

 

ruumiõhk ja mulksuv laine
torumees ja torunaine
vaevarikas jutuaine

 

kaldenurk ja kohviannus
kruusis kõhus kohvikannus
une-peeter liiva-hannus

(nokkloom)

aastapäev

[...] Usk, et valu taandub ja turse alaneb, kadus vastu hommikut ja, naeratanud veel abivalmis seltsilistele hüvastijätuks kaamerasse, tõmmati kanderaami taga kinni kiirabiauto uksed.

 

Kaks kipslongetti asetati Võrus
stabiilselt taha ja ka mediaalsele,
sest põlvekene pallimängul põrus.
Kaks parapatellaarportaali peatselt tehti,
modelleeriti kõõluse transtibiaalset grafti
ning morfiinisüsti saatel koju lubati.
 

Sealt edasi sai veel ikka üllataval kombel järjest halvemaks minna. Võru kiirabis eemaldati liigesest veri ja juhendati mind kindluse mõttes peale kipsi eemaldamist veel kuskil suures keskuses asja arstlikult uurima ja üle kontrollima. Tallinna haiglas võeti kips samal õhtul maha, vaadati põlve palja silmaga, pandi sama kips kleepsuga tagasi ja öeldi, et eks ma ikka ilmaaegu muretsen. Mina muidugi muretsemist ei jätnud ja edasistel uuringutel hinnati põlve rebestatud ristatiside lõikusevääriliseks.

 

[...] Esmaspäev, 18. veebruar. Magdaleena haiglasse, tilguti alla, üksikpalatis. Palavikutab, võimlemist ei tehta. Hooldaja vahetab peatselt äsjased linad kui ka teki, need on inimsiluetikujulisena läbi vettinud. Kõndida ega seista ei jõua, venin karkudel palatiuksele, vaatan kohkunult koridori - sööginurk on mitmete meetrite taga. Abikutsumise lüliti on käeulatuses, plõksin seda sel päeval ses seitsmedas palatis seitse korda.

 

Neljapäev, 21. veebruar. Toitu nüüd enam palatisse ei tooda, teist päeva käin ise söögisaalis, mis on kolm palatit edasi. Iga kuue tunni järel leban tund aega tilguti all, vahepeal protseduuride toas seotakse põlv ja võetakse neli korda verd. Palavik langenud 37 kraadi peale. Harjutame füsioterapeudiga madala paku peale astumist. Käsitrenažööril varbseina vastas veerandtund väntamist, vasak jalg esimesele pulgale tõstetud, parem kord siin kord seal. Järjekorras ootab ratastoolis mees.

 

Pühapäev, 24. veebruar. Voodiserval kõõludes pesen kausis esmalt parema ja siis vasaku jala ja panen puhta särgi. Vabariigi aastapäev.

 

Teisipäev, 29. veebruar. Füsioterapeudi turvamisel siirdun trepist üheksa astet üles ja siis jälle alla, rippudes käsipuu ja kargu vahel ja tehes ühtelugu püüdlikult nalja.

 

Teisipäev, 5. märts. Randmed valutavad ja väike sõrm kisub kronksu, protseduuridekavas on tegevusteraapia randmetele ja sõrmedele. Kisub kohe hommikul nutule. Hommikune külm kott asendatakse ultramoodsa kompress-kummikuga. Vasak alajäse endiselt kubemeni paistes ja tuim, liiguvad ainult mu vaesed varbad, mis on kui kartulipüreesse torgatud viinerid, lohistan käte abil jalga voodist maha ja tagasi. Täna juba kaks ja pool korrust turvatud  ja superviseeritud trepikõndi.

 

Reede, 8. märts. Protseduurid: kompress, tegevusteraapia, füsioteraapia. Kõnnime füsioterapeudiga neli korrust trepist, vahepeal nuuskan nina ja puhkan, fitnessprojektile kulub 20 minutit.

 

[...] Esmaspäev, 18. märts. Haiglasse tagasi. Vesiprotseduurina täiendavalt bassein: ratastoolis, kargud ja kompsud süles, toimub eksursioon keldrikorrusele, duši all seisan nagu bussis, libeda põranda tõttu ja tasakaalu mõttes ühe käega torust kinni, siis tuuakse jälle ratastool, liigume basseini äärde, linguga lae alla vinnatult nagu kanderätikus  rippuv vingupunn, vändatakse mind üle serva vette, kardan maha kivipõrandale või betoonservale sadada enne vee kohale jõudmist. Lõigatud põlvega jäse jääb juhuslikus asendis vette heljuma, kuni märkan ta käega põhja terve jala juurde lükata.

 

Kolmapäev, 20. märts. Esimest korda kogu selle aja ning üleüldse päris pika aja jooksul tunnen, et halb ei ole olla.

 

Esmaspäev, 25. märts. Kõrvalpalatis mingi nägus noormees. Enne teda oli vanem amputeeritud jalaga turske mees ja veel enne seda oigav raugaealine voodihaige. Uuesti nutupäev.

 

Laupäev, 30. märts. Käin täiesti iseseisvalt duši all, kahest kargust kordagi lahkumata. See akrobaatika sisustab suurema osa päevast. [...]

minu nunnu

Pone me ut signaculum super cor tuum ut signaculum super brachium tuum quia fortis est ut mors dilectio dura sicut infero aemulatio lampades eius lampades ignis atque flammarum aquae multae non poterunt extinguere caritatem nec flumina obruent illam si dederit homo omnem substantiam domus suae pro dilectione quasi nihil despicient eum

 

Määra mind pitseriks oma südame üle ja pitseriks oma oksaidule – pitseriks, mis on sama paindumatu kui surm – vastupidav armastus. Kui põrguhaud on kiivus. Tema tuld ja leeke ei või ära kaotada rohked veed, ära matta tulvaveed. Nii annab inimeselaps armastuse jaoks kõik, mis on tema omanduses, põlates selle ära kui eimiski.

alleaa alleaa

Alati, kui näib,
et enam sa ei suuda
lööb särama üks täht,
mis sinu elu muudab.
Siis uuesti end kokku võtma sunnid,
taas rõõmu, päiksesäraga
on täidetud kõik tunnid.
On elukoorem kergem,
kaugem tusk -
sul jälle on su
julgus, jõud ja usk.

*

/tundmatu autor/

Immer, wenn du meinst,
es geht nicht mehr
Kommt von irgendwo
ein Lichtlein her
das du es noch einmal
wieder zwingst
und von Sonnenschein
und Freude singst,
leichter trägst des
Alltags harte last
und wieder Kraft und
Mut und Glauben hast.

laulge kaasa

Cyrillus Kreek „Shimmer, O sickles”

Shimmer-oh-shimmer, O shiny sickles. Shimmer-oh!
Clatter-oh-clatter, O crooked reapers. Clatter-oh!
Shimmer-oh-shimmer, O shiny sickles.
Clatter-oh-clatter, O crooked reapers. Chirp!
 

That whose sickle’s quick and mellow
Is the one that finds her fellow.
Shimmer-oh, shimmer-oh!

That whose sickle’s quick and mellow
Is the one that finds her fellow.
Shimmer-oh-shimmer, O shiny sickles!
Clatter-oh-clatter, O crooked reapers!
 

Let’s get past the forest singing,
Whose’s that sound there yonder ringing?
Whose’s that sound there yonder ringing,
Hers the scarf that he’ll be bringing.
(That’s whom wedding bells are ringing.)
Shimmer-oh, shimmer-oh!
 

That whose sickle’s quick and mellow
Is the one that finds her fellow.
Shimmer-oh, shimmer-oh!
 

Is the one that finds her fellow.
Clatter-oh, clatter-oh!
 

Hers the scarf that he’ll be bringing.
He’ll be bringing.
Hers the scarf that he’ll be bringing,
Bringing.
(That’s whom wedding bells are ringing.
Bells are ringing.
That’s whom wedding bells are ringing,
Ringing.)


Clatter-oh!

Cyrillus Kreek „Sirisege, sirbikesed”

Sirisege, sirisege, sirbikesed. Sirisege!
Kõrisege, kõrisege, kõverad rauad. Kõrisege!
Sirisege, sirisege, sirbikesed!
Kõrisege, kõrisege, kõverad rauad, kõrr! 

Kellel sirp siin ette jõuab,
Sellel peigmees tulla nõuab.
Sirisege, sirisege! 

Kellel sirp siin ette jõuab,
Sellel peigmees tulla nõuab.
Sirisege, sirisege, sirbikesed!
Kõrisege, kõrisege, kõverad rauad! 

Lähme lauldes läbi metsa,
Kelle hääl sääl kaugel kostab?
Kelle hääl sääl kaugel kostab,
Sellel peigmees mütsi ostab.
Sirisege, sirisege! 

Kellel sirp siin ette jõuab,
Sellel peigmees tulla nõuab.
Sirisege, sirisege! 

Sellel peigmees tulla nõuab.
Kõrisege, kõrisege! 

Sellel peigmees mütsi ostab.
Sellel mütsi ostab.
Sellel peigmees mütsi ostab,
Mütsi ostab.

Kõrisege!

eesriie

Olümpos (näidend lauludega)

Osatäitjad

Zeus

Poseidon

Hades

Hephaistos

Ganymedes

Dionysos

Hermes

Hera

Athena

Aphrodite

 

KOOR

Zeus (Jupiter), peajumal, Kronose poeg, kasvas üles nümfide juures 

Poseidon (Neptunus), merejumal, Zeusi vend

Hades (Pluton), allmaajumal, samuti Zeusi vend

Hephaistos (Vulcanus), tulejumal, Zeusi ja Hera poeg

Ganymedes, veinikallaja, nägus noormees, Zeusi armuke

Dionysos (Bakchos), meelas veinijumal, Zeusi ja Semele poeg

Hermes (Mercurius), Zeusi ja mäenümf Maia poeg, tiivuliste sandaalidega

Hera (Juno), Zeusi õde ja abikaasa

Athena (Minerva), Zeusi ja titaan Metise tütar

Aphrodite (Venus), Hephaistose naine, Uranose tütar, sündinud merevahust

Peajumal ZEUS kasvas üles nümfide keskel. Zeusi isa titaan KRONOS kohitses ainuvõimu kindlustamiseks sirbiga oma isa URANOSE ning neelas alla kõik oma abikaasa RHEA ilmale toodud lapsed, kuid ühe lapse asemel andis naine talle riietesse mähitud kivi.

Kõuehäälne Zeus oli mehena vastupandamatu. Naiste vallutamiseks võis ta kasutada ka oma jumalikke võimeid - nii ilmuski ta oma arvukate armukeste juurde erineval kujul kord nende abikaasana, kord sõnni kujul, kord pilve, kord kullavihmana, samuti luige, kotka ja käona. Käoks moondununa ning vihmamärjana võrgutas ta oma kauni ja kaastundliku õe, jumalanna HERA. Kord ilmutas taevajumal Zeus end koguni välgu ja kõuena, mis arusaadavalt sai tookordsele isepäisele armukesele saatuslikuks, põletades tolle tuhaks nagu putuka küünlaleegis. Tollest tulisest armusuhtest sündis veinijumal, metsikmeelas naudiskleja DIONYSOS, Teeba kuningatütre SEMELE poeg.

Allmaa valitseja HADES ning merede valitseja POSEIDON olid taevajumal Zeusi vennad.

Hera ning Zeus olid Olümpose mäe jumalike asunike seas ainsana abielus. Zeusi ning Hera armastusest sündis tulejumal HEPHAISTOS, vulkaanide valitseja ning osav sepp. Tema palees elas kauneim ja iharaim naine, armastusjumalanna APHRODITE, kes sündis merevahust, mis oli kogunenud Uranose merre heidetud ihuliikme ümber.

URANOS oli titaan Kronose isa, seega taevajumal Zeusi esiisa.

Kaunis tarkusejumalanna ATHENA, linnade ning majade kaitsja, sündis taevajumal Zeusi ja jõgedejumal OKEANOSE kaalutleva ja ettenägeliku tütre METISE armusuhtest ning tuli ilmale Zeusi peast, mille poeg Hephaistos lõhestas, kuna Zeus oli oma last kandva armsama eelnevalt vanemate Kronose ja Rhea õhutusel alla neelanud. Athena sümboliks on tark lind öökull.

Nooruke GANYMEDES oli kauneim surelik. Noormehest sai Zeusi veinikallaja, tänutäheks kinkis Olümpose valitseja Ganymedesele surematuse.

HERMES, jumalik sõnumitooja, kes leiutas muusika, sündis Zeusi ning titaanide valitseja, taevalage õlul kandva ATLASE tütre, mäenümf MAIA armusuhtest. Kohe peale sündi põgenes ta oma hällist ning asus kelmusi korda saatma. Tema sammudest ei jäänud maha jalajälgi - tema sandaalid olid tiivulised.

 

Proloog

 

Zeus ja Hera kohtuvad. (Lavale eri suundadest, keskel saavad kokku, jäävad seisma, kätest kinni, vaatavad silma, vaikus. Zeus pöörab näo publikusse.)

KOOR: (Ootamatult ja kiiresti, samal ajal pikas reas võidukate sammudega ette Zeusi ja Hera suunas liikudes.)

Minu päralt on terve ilm, minu oma on üksainus maa!
Mul on aega maa ja ilm seda tunda ja tajuda...

(Zeus pöörab näo tagasi. Hera pöörab näo publikusse.)

KOOR: (Pea ja kehaga vasakule-paremale pöörates, jalad paigal.)

Sa oled mu silmade valgus, sind üksi tajub mu meel
...kõigi soovide algus, sa ainus mu eluteel.

(Hera pöörab näo tagasi. Mõlemad pöörduvad paari sammuga justkui minekule, siis ühekorraga haaravad vastastikku vöökohast kinni, vaatavad otsa, siis vaatavad korraga publikusse.)

KOOR: (Hästi aeglaselt ja fortes) Maapõue tuli, see iginoor...

(Zeus ja Hera lahkuvad külg külje kõrval läbi lauljate lava taha. Keegi koorist imiteerib kotkalendu.)

 

I vaatus

 

(Laval Zeus oma välgunoolega, Poseidon kolmhargiga, Hades kiivrita.)

ZEUS: (Käib edasi-tagasi, vehib välgu ja kätega, teised tammuvad kohapeal, kuulates nõutul ilmel.) Vennased, enesetunne on halb! Kas ehk mõnest pahaaimamatust kangelastütrest oleks minu hädadele abi? Peas tuikab ja tuksub, lausa vasardab!  – eiei, mitte lahjendamata veinist. Vahel ka iiveldab ja kogu aeg tahaks nutta. Ja unes näen aina öökulle. Ei ole kindel, kas need lõputud muundumised seda ei põhjusta: näete ju ise, et mu armuelu ei ole kergete killast – kord lehvi pilvena, siis lenda luigena, siis jälle kuku kullavihmana maapinnale või kellegi rinnale, kõik selle nimel, et mõni vasikasilmne tõrkuja võrku püüda. Üks lakkamatu trikitamine. Ma olen ju kasvanud kui mees, jalad kui sambad, turi nagu tammevõra ja kehakujult kui silmnäolt kena pealekauba. Kergelt peaks mulle kõik tulema!

(Tuleb Hephaistos.)

ZEUS: Laena mulle vasarat, Hephaistos! Kibe mõte mõlgub meeles, kivipõlve pärandusest ihkan tõde ilmutada.

HEPHAISTOS: (Koksab vasaraga Zeusile otsaette.) Hoplaa!

(Zeusi peast koorub Athena, raamatud kaenlas, tark ilme näol, ja hakkab ümbrusega tutvuma. Eemalt läheneb Aphrodite, kaelas pärlid, käes sirp. Kohale jõudes lööb sellega vastu sepahaamrit, mossitab.)

APHRODITE: Jälle teed tööd, sina taidur! Vabasta mind mu iginaasvast neitsilikkusest, kallis kaasa, olen ju selgitanud: see on koormaks ja segab kõndimist - nii minul kui nümfidel, kel elukoht salumetsades kauneis või ojalätteis või oru lokkava luhtadel niiskeil. Vaid pisut kõrvale tõmbume nüüd siit ja künkal võtame istet, (pöördub Zeusi poole) kas, armas sõber, tahad sa ka meie seltsi heita?

(Zeus, Hera ja Hephaistos lahkuvad kolmekesi.)

 

II vaatus

 

(Zeus ja Hera istumas troonil, veinikallaja Ganymedes musklite mängeldes lähenemas pokaalidega, ulatab need jumalikule kooslusele ning jääb lähedusse ilulema. Zeus heidab talle aeg-ajalt kuumavaid pilke.)

HERA: Oo, kaikuvahäälne kaasa, kõnele veel, mis korda saatnud on Hephaistos, me inetu poeg, kes ometi  meister ülileidlik ja tark oma töödes.

ZEUS: Oo, valgekäeline Hera, mu oimukohtadele hoobi andes ta, taevavõrdne, säästnud mu piinast suurest, meil sündis se’st Athena! Oh rõõmustagem! Laps lahkunud mu kolbast, andes taas indu mu rinda ja liimed mul rammuga täites.

(Saabub Athena.)

HERA: Oo, targanõuline Zeus ja taevased väed! Imet suurt päris ilmsi nüüd näevad mu silmad!

ATHENA: Taat, sulle on külaline.

ZEUS: On ta kaunisti voolitud ja kuldkiharate poolest kena?

(Athena noogutab.)

HERA: Laugude alt pisaraid ühtsoodu mu palgeile langeb, kui jälle lä’ed, oo, välkudeheitja!

ATHENA: Taat, täis hämmastust vaatan – miks vempusid viskad, nii istudes himumõteteis neis. Vihalõkkele võib lüüa ema süda uljas. Sa näed, veelgi ei lõppe silmist tal veed, ohkeil ja oigeil piinates end, kui jälle lä’ed.

ZEUS: Üha nuttes ja kurtes ta alati ootama jäi, veed aina veeresid silmist – jah, tütreke, tean, kuid ikka minema pean.

(Zeus lahkub, kannul Ganymedes.)

 

III vaatus

 

ZEUS: Mehe jõudu ja vaprust küll võin tõsta või lasta langeda, nii nagu soovin. Ma suudan kõik! Oh, välk ja pauk, nüüd veider valu pealuust reieni on kiirgund. Kas jälle mõni järjekordne laps, on’s jälle juhtund aps? Kuigi mul suur on jõud, on mulgi ju üksinda raske jälgida korraga kõiki noorukeid ja neitseid ja võidelda kõikide vastu. Mis nüüd siis saatus kedranud on mulle, oh kurja!

(Vaatab siit- ja sealtkandist suurt kühmu reiel. Järsku sünnib kühmust Dionysos, põsed punased, käes viinamarjakobar.)

ZEUS: (Lööb lahtise käega vastu laupa.) Täielik kaos! Nagu vanaisa suust kukkunud, mis hirmus poiss!

DIONYSOS: (Sirutab liikmeid ja ringutab, haigutab, vaatab ringi, siis pöördub Zeusi poole.)

Oh, kõvakõuene Zeus! Mistarvis on meil sõnu ränki ja solvusi heita raevukalt üksteise vastu! Sa vapralt kannata, mis elulõngasse sul kootud juba siis, kui sündisid. Võitluse lõugade ees raevukalt raiu pihta, niipalju kui aga jaksu kätes ja reites! Kuid nõndamoodi – vihast hõõgudes, kui süda süngena rinnus sul paisub ja peas silmadki tuiskavad tuld, su’st mööda kõnnib viimati ka su omaenda Hera!

(Tuleb Hermes.)

HERMES: Rõõmutsege, rändajad! (Zeusi poole pöördudes) Kuis kulges armuöö sul käharpäise Maiaga, kes nõnda maias, oh pajata, pilvedekuhjaja?

ZEUS: Oh, unenägude tooja, sa jube kelm! Su ema oli täitsa tore – meenub!, kuid siin on lugu riuklikum, mu armuleegist hiljutisest süttind südamesse vihaleegid sel, kes ennist olnud õde. Nii kandsin ise ilmale ja reiest teiste sekka tõin su venna Dionysose.

(Tuleb Poseidon.)

POSEIDON: Tantalose nimel, vennas, miks viibid aina muremõtteis. Pead omandama Pegasose pale – ta üha rõõmustab. Nüüd aga joogem ja joobugem - kus me veinikallajad?

HERMES: Rock’n’roll, semud!

(Lüüakse klaase kokku.)

 

Epiloog

(Zeus ja Hera saabuvad lauljate vahelt, jäävad mõtiskledes teineteisele otsa vaatama. Zeus pöörab näo publikusse.)

KOOR:

Kurjus on ilmas ja headus on ilmas,
Pahad on pahad ja head on head.
Viha on ilmas, õelus on ilmas,
Võibolla pahad on hoopis head!

 

(Zeus pöörab näo tagasi. Hera pöörab näo publikusse.)

KOOR: See pole see pole see, pole see, pole see.

(Hera pöörab näo tagasi. Mõlemad pöörduvad paari sammuga justkui minekule, siis ühekorraga haaravad vastastikku vöökohast kinni, vaatavad otsa, siis vaatavad korraga publikusse.)

KOOR:

Õrn, armas õrn,

õrn, õrn armas,
õrn, armas õrn, õrn,
õrn, uhke armas, armas.

 

(Eesriie, kestvad ovatsioonid)

 

***Kasutatud ideid Homerose eeposest „Ilias” ja „Odüsseia”, eeposest „Kalevipoeg”, John Updike’i romaanist „Kentaur” ning laulukatkendeid Olav Ehala ja Richard Ritsingu loomingust.