Charles Baudelaire via Anthony Mortimer

MÄRGUTULED

Rubens, varjudevood ja lebamissulud

armuta liha veel leige all pea

hoo pingsaga seal ala kihab elu

kui taevaõhk või soolalainteread

Leonardo Vincist näitab sügavsünkjaid

ingleid lahkumatuid, magus naer neil suul

rüpest pimedamast saladusekoormaid

vald lukus läikivhauana all männipuu

Rembrandt, kurb kurtmistega tõvemaja

on lage sein ja ootvalt ristil Krist

kus nutupalved tõusmas roojusrajalt

toob mööduv kuma sellel läbilõikamist

Michelangelo eikuskil paneb patta

Heraklese ja Õnnistegija, tõuseb üles

pettekujusid sirgelt püsti ja videvik katmas

surirüüst koorunud labasid, ürbid süles

rusikamehe raev, eluka ülemeelikus

jõhkardis maitset leida on ülev

kullast süda kolletavas kehasegadikus

Puget, vangide väe sünge ülem

Watteau maskipidu kus tukslev rind

leiab liblikana oma heleda tule

sähvib jahedalt lühtrialune pind

nad valavad keerise nõmedast üle

Goya, mis hirmus ennekuulmatu asi

loode karastub kesk melu nõiakatlas tulel

krõnks imetlemas end ja neiu paljastusis

seal kurja kiusuks kaeb et sukk tal sile

Delacroix verine nõgu painavingliga kes langes

kuuselaane igihalja puidu varjus kohe

surmigava taeva all kõlab kunagisi pasunamänge

mis vaibvad kui Weberi kaetud ohe

neid vägisõnu ja sajatusi ja hädaldust

õndsust pisarpilli ja kiituselugu

kannab edasi tuhat keerukäigulist

oh sureva südame mahlane magun

kära millest tuhat tunnimeest rõkkab

käsk mida tuhat kõri kergitab üles

vilkuma sellest tuhat kantsi hakkab

kõndimata metsa eksijaid see kutsub üles

sest, Looja, tõesti sulle tõestus on see

mis saame anda oma ametiau pähe

see ajast aega randa loksuv palav ohe

mis sinu põlispardal kord on kähe

H.E.

John Donne

ÖÖSINE UNELUS

käes tänavune kesköö ja nüüd tänaselgi

näeb Lussi pühal seier valgust seitse kord

on päike kulund paljaks kadund kiirte hord

mõõtkolvist välja purtsub nõrgad helgid

maailma jõud ja mahlad valgund-maetud

head õlid-vaigud neelat-tursest kaetud

ning sängi jalutsisse lahkuv elu aetud

ma surnud nüüd ja hauas naergu mõni hammas

ma olen naerutu kes kõige olematu hauasammas

mind uurige paar-armastajatuvid

ses uues ilmas mille kevad loob

mul praegu ainult surma kõik vaid toob

kord põue võlupalavus mind üles kruvis

sai osavalt ilmsiks kuis silmade valgus

lõi täiuse seal kus eimiski algus

kus ikaldus ilmajätt häda ja salgus

mind rusudeks lõi ja siis sünnitas taas

eimiskist ja ööst ja surnuist kes maas

kõik muud nad kõigist asjust võtsid kõige hea

ärksuse hinge vormi vaimu kus vaid neid valm

ma armust eraldatult olen kalm

haud mittemillelegi vett ülepea

kui leinasime koos ja nõnda

me maailm uppus meiega ja mõnda

korratust me lõime kui avasime enda

välisele ning äraolek eemalolek viis

meist hinge laibad vaid me siis

ma armu surma läbi (oh nuripidi jutt)

nii äranullitud ses imelises vees

ma olin kord ma olin mees

ma väga tahaks mul on teadmisrutt

sest on ju elukailgi abinõud ja sihid

ja tõesti taimel kivilgi needsamad kihid

kah armul paigutatud varanduse tihid

nii nullitud ja harilik nüüd teha

vaid valgus varjulisust annab kehal

ma olen sõnatu ei kuumust tunne põu

te tuvikesed päikse õnnesärgis

mis ringikäigul uues tähemärgis

ja meelust välja kutsuda on nõu

te nautige siis oma suve lõõmu

mu armu öösist pidurõõmu

ma pühitsen ju armu iga sõõmu

just enne kui kord süngust valgus lööb

on aastaringi-aja südaöö

H.E.

Edgar Allan Poe

VAIMUD

I

hing omapäi ei viibi sul

sünkmõtteis kalmul, kivi hall—

ei piidle jõugust inimesi

sel tunnil sa vaid salamisi

II

ses üksinduses vaiki jää

ei mitte üksildus—sest need

vaimud kes ju seisid sääl

kord elusalt su ees, on nüüd

su ümber surmas—nende tahe

sind põrmustab: sa räägi vähe

III

öö, kuigi klaar, võib pilvi saata—

ning tähed ei nad alla vaata

kõrges taevas troonilt ei

kiirt Lootust surelikel meil—

ei punakumast välju sära

näib sulle kes nii kantud ära

kui palavik ja põletuse puna

soe takleb ega lahku kuna

IV

neid mõtteid ei saa pakku viia

need nägemused jäävad siia

su vaimu najal nad ei nõrgu

ei enam—kui kastepisar seal kus rohi kõrgub

V

tuulevinu—Tema hingeaur—ei liigu—

ja udu küngaste peal kiigub

armetu—armetu—ent siiski riigist

võrdkuju ja üks oma liigist—

kuis ta hõljub ladvapuus

mõistatuste mõistatus!

H.E.

Charles Baudelaire via Anthony Mortimer

MÕÕDUKAS DEPRESSIOON

kui laotus raske launa vajund alla

murtud meelele mis tuska aistev

silmapiirilt meie peale kallab

ööstki pimedama päevapaiste

kui ilmast saanud rõske vangikamber

kus Lootus pööningul on pekslev

nagu krapsiv nahkhiir ringi ümber

ta pea ükslugu lae eest leiab ekslev

kui matkib laiuv paduvaling justkui

õudvangimaja vihmast võrepuuga

kui ilge rodu vaikseid ämblikuid

seal võrku koovad ajus mis sul huugab

ja vihahooga ellu viskub kelli

nii hirmsa undamise löövad lahti

kui hulkuv isamaatu hing kes valuhelli

hädakisakarjeid saadab pikkamahti

ei seltsi surnuvankreid pillimäng

see veniv leinarongkäik hinge kipub

kõik Lootus loobub toorutsemas Äng

ta pistab loidu kolpa musta lipu

H.E.

John Updike

VANNIS

Sa oled tiik peegeldamas

roosakaid pilvi on sammaldunud

su valgete juurte harukoht

kui tõstad käsivarre raseerimaks

sa oled nooremat laadi puu

Hõbejana sirutud hallikasvalgest

luigekäsi otsimas rätikut

toimunud on nõidus sest

mu mõõkterav raseerija on nüri

ja see vesi keedaks mehe

H.E.

 

John Updike

ARVUTI SURM

Kaheksa aasta jagu jutustusi romaane raamatuarvustusi—

seesama igapäevane käiamine. Ükspäev ta jookseb sul kokku,

veendi mind, ja sedasi, ebakindla

asjaarmastajana arvutite alal, ostsin ma uue

ja toppisin vana kuskile suvalisse tuppa, kus, kui

ta sisse lülitasin, söötsin talle vanu diskette

ja muutsin nood lõplikeks väljatrükkideks

tumedad märgid paberil ikka kindlamad kui elektronid

igatahes. Seadeldis näis

mitte põlgavat pooleldi-pensioneerumist.

Täna siis ta suri; ma oletan et ta suri. Esimene tundemärk:

tontlik ruut kattis vägisi ära

osa tekstist, nagu inetu vahejuhtum

mis varjutab koosviibimist, kuid mida

võib ignoreerida. Seejärel, järgmise käskluse juures

ilmusid mustad triibud, neid omakorda kaunistasid tükikesed

kildudeks purunenud ikoonidest; arvuti käitus üpriski nagu

omaaegne jurist kes nõrgamõistuslikkushoo käigus

kargab üles ja pöördub vandemeeste poole

oma kaubamärgi, lihtrahvaliku siiruse hüüdeis.

Sealt edasi hakkas kursor järele lohistama

musti piksleid nagu maalri tilkuv pintsel.

Veel mõni sekundi murdosa ja monitor

ikka veel uskus end omavat mõtet

kuna aga triibud ja jutid ja vöödid juba paiskasidki

minu kokku toksitud nõuanded ühe hoobiga segi;

häbenedes nüüd säärast kirgast lootusrikast segadikku

lõin halastustuhinas kaane kinni.

Olgu minugi käsi, vali ja siiski nõnda leebe, mängus kui

üles öelnud vooluringi peale on vaja lasta paista oma rahu.

H.E.

 John Updike

ÜHEL SAAREL

Saardunud, lülitas naine sisse raadio, kuulmaks kodu-uudiseid.

Selle asemel kuulis ta, et me lähistel kukkunud lennuk merre.

Lõunasöögi järel sõnas, et ei suutvat mõelda tagasilennule:

„Mida ma ütlen lastele, kui me alla kukume?”

Ma ptüi-ptüitasin muidugi, väitsin, et see pole tõenäoline;

me armatsesime hulljulge alatooniga, ning uinusime.

Ma virgusin pimedas, naise hirmud näisid tõelistena.

Aknakatted olid alla vajunud, mu päikesepõletus tuikas, oli janu.

Vagur ookean tegi oma üüratuses ometigi kära;

selle susisemine seiras mind igas toas.

Mu lapsed magasid, igaühe väike suu tumedalt paokil;

„Raadio rääkis, et paarike oma kümneaastase pojaga

leiti veest, nende surnukehad üksteise kramplikus haardes.”

Kuupaiste, kahvatu nagu koi, lõhestamas eestuba varjuga

ja lebamas valgena vete peal, valgena loksumises,

hiid-kussutavas loksumises saarest saareni—

unetu, loid, põhjatu, palvet tõrjuv,

päikese poolt kõrvale heidetuna mühisemas, too pime päike

päikeste seas, pisiosakeste kiirgav hiidkera, mis sigitab

ja surmab, pidades nõu vaid iseendaga,

hingeta ning vägev; me lennukid, me saared upuvad:

kahvatu kuu hõbetab haava, mis neist jäi.

H.E.

 

Edgar Allan Poe

ANNABEL LII

kord paljude paljude aegade eel

kuningriigis mis mereni

juhtus elama nooruke neiu kes veel

hüütud nimega Annabel Lii

elas neiu seal nii et tal mõtetes vaid

lembetunded ja igatsuspiin

kõigest poisike olin ja temagi laps

kuningriigis mis mereni

arm süttis meis teistest vägevam

oh ma ja mu Annabel Lii

süttis kuumalt ja taevatiivased

himustasid siis armuda nii

sel põhjusel ammu aegade eel

ses riigis mis mereni

pilvest puhkes üks tuul mis jahutas

mu nägusa Annabel Lii

saabus siia ta õilis suguselts

neiu minu käest minema viis

et matta neid suletud hauasse

kuningriigis mis mereni

poolkurvad seal kuuetiivased

ülal kadedust tunda said siis

just! see oli miks (mõistab kõigi meel

ses riigis mis mereni)

et tuulehoog pilvest pimedas

hukkas jäiselt mu Annabel Lii

ent arm oli meil teistest tugevam

neist kes kauem ju elanud siin

kauem elu kes näinud siin

sestap ingelgi kes on meist ülevam

ega kurivaim alt kuni veteni

eal rebida hinge ju hingest või

mille hoidja hea Annabel Lii

kuu valguse sammas mul unelmaid toob

sest kes nägus Annabel Lii

ja tõuseb tähtekuma kui silmesära

sel kes nägus Annabel Lii

nõnda heidan su juurde öö varjuskelus

mu kullake kallike mõrsja mu elu

kivist sängis mis mereni

kivist toas mühavmereni

H.E.

 

John Updike

BIOLAGUNEMISE ÜLISTUS

Der gute Herr Gott

ütles: „Saagu siis patt”

sealtmaalt tõusid bakter ja seen

olelusse vabastama kätt

süsivesikul, neid fotosüntees

paneb paari istikus, elusas taimes

Unustage muidusööjast kõrrenõgi

küberooste kottseen tuhktäi longuvaje kubel

kirmed hallitusseentõbi—

mükootiline tormijooks

pealetung rakkude kogukonnale

näitejuhtum uus, kas Maa-Ema vajas juurde

röövsaagi südametut jahti

Lihtviisiline mäda

ent pole häda

on loomult hea, sest kuis siis ilma

õgiks hiis oma langenud puud

kuis laanekopra korjusest

jääks hääbumise järel luule?

Laip-ollus teisiti peaks lõas lihtaineid—

lämmastik fosfor gallium

igavesti tõkisega paigas

kus muiste muundumiseks löögivalmis

lõvi silmapaaris ja liilia lõdvas labas

Kõik pudemed laiali paisatud

riknenud mälupildiks milles elu unelm

ei meenu, tulgu mäda

ja hõigaku välja murranguline pööre:

pisivõrgustik sirutab

katalüütilised küüned oivalise õhetuse sisse

tolle vemmeldavast teeb kolletava

lihtsa suhkruläga:

elementide endised lekkimatud liidud valivad nüüd

astuda ühendusse alistama uusi alasid

ekskunn ja -elulaad kihutatud minema

juurelaadsete rahutustes

taimelaadsete ühisleppes

Segatud kaartidega maakera veereb uueks tehtud täiusesse

apelsinid mis on unustatud

külmikusse tõmbavad jalga sooja pesu

lähevad rohelist karva ja lapikuks

ja on kõike muud kui toidumoon

ometi unelmate taevakehana terendavad plönnid putukatele

Banaanikoored mis loobitud Volvost

tõmbuvad tumedaks ja tärkavad teeserval siguriks

Jäledad vaklades laibad mis hinguvad laiali

maasse ja taevasse

kaotavad kuumuse ja nõrguvad vett

kosutavalt kuis kohus, nõnda kui öeldud on

Kõik kulgemine jõuab ringiga tagasi

tänage pidevat pikkamisi pehastumist

kena lokkava Loodu ära-järamist

too pikse pilliga valmis taotud elusaine salajane

halastust ilmutav kontrakava

H.E.

 

George Herbert

KOLOSLASTELE 3:3 teie elu on varjul ühes Kristusega Jumalas

mu sõnas ja mu tööga väljendub see tõik

et Elul päiksekettaga koos kaheli on käik

neist üks mis otse avalik me päine sõbramees

ning teine kaldub Peitu kõverkäändumiste sees

üks lihalikus riides meid on meelitamas mulda

ning teine pöördub Temasse kes naasnud eluvalda

mind elama see suunas nii et heidan pikka silma

alt suure tähtsusega kõrge taeva ülem-ilma

ma paha himu ürbist kisun üha lahti end

et lõikusajal põlistuda võiks mu Võiduand

H.E.

 

Dylan Thomas

EI, SOOSTUDES KÜLL ÄRA UNNE LANGE

ei, soostudes küll ära unne lange

just hooga leegi, ümber päevatee

peab maru, maru tõstma, et ei hubin hange

eks öelnud teadja rahvas—kuumus kange

kuid lausutust ei lahvatanud lee

ei soostudes küll nemad unne lange

hea rahvas—hääbuv—mängib üha vange

kuis teistes oludes küll tegutsenuks me

peab maru, maru tõstma, et ei hubin hange

hull laulurahvas astub õnnepange

käib kurvalt läbi sätendava vee

ei, soostudes küll ära unne lange

kõrk rahvas, silmis eesmärk range

pilk sirge, särata, kottpime see

peab maru, maru tõstma, et ei hubin hange

ning taevakummi taat, too nututange

ja kasvõi sajata, ma raban palvekee

ei, soostudes küll ära unne lange

peab maru, maru tõstma, et ei hubin hange

H.E.

 

George Herbert

LÕPETAMINE

juurdlejad on mõõtnud mägiseid maid

mõõtnud merd riiklust majesteete

tunginud taevavõlvini jahtinud allikaid

ent neid määratumalt suuri entiteete

läbitöötajaid jah saatku veelgi tarm

need keelel vähestel kaks: Patt ja Arm

kes Patust kõike teab las taanduks

see siis õlimäele kus tal silme ees

kiustud inime vaevus kõik juuks

ja ihu ja rüü vermevere sees

Patt pakitseb ja piirab mittenõrk

ta koestikust on haaratud su soontevõrk

kes vajab Armu see las proovib

nüüd kehamahla mille ristil oda

ju pistest valla lasi kas öelda soovib

et maitsta varem oli saanud toda

sest Arm on maiusjook ja imerõõm

mu päästja veri minu veinisõõm

H.E.

 

John Updike

SONIMINE

Tulen tagasi heade sõnumitega 38,8° maalt:

Jumal on olemas.

Ma tõsiselt kahtlesin selles varem

ent sängipostid kostsid sest äärmise veendumusega

lõimelõngad mu teki sees pidasid seda loomulikuks

akna taga ajas puu tagasi kõik vastulaused

ning ma pole nõnda õndsalt maganud aastaid.

Enam ei ole kerge edasi anda

kuis võrdpildid liibusid õlakutena

mu teadvuse kelmete peale

kuid see on vana tõde

et mõnda saladust tervis ei tea.

H.E.

 

John Updike

VANAINIMESTE ASI

Elu varjuline aare mattub veelgi:

võib köhatus tõmbetuul linakeerd

nurjata püüdluse mis ebakindel niigi nagu

seifimurdja puudutus nupureal.

Köietants pingutades pingutamatut me

oleme ametis erisuguste jõunumbritega

meid ei kohuta metslooma tulek

pigem tühja puuri tunne.

Varem juhtus enamat—hooga tegutses

veri ja liha see tähtis masinavärk

oli plaksti paigas too tõmmult tulvav

ning nirises ja nõrgus tuhat juveeli

sületäitena kus matemaatilise punktipealsusega nüüd

hoolsast ärritusest jääb nõrk pärlendus.

H.E.

 

Edgar Allan Poe

VIHKU KÖITMATA

Sealsaat kus elu agu ma ei teinud

kuis teised tegid—ma ei näinud

kuis teised nägid—ma ei kist

mu meelisust sealt katlast tavalist—

sealsamast ajest mul ei tule

mu kurvastus—mul ju ei ole

mu mõnutukseid samalt vaimult—

ja kõik mu armud on—mu armud ainult.

Siis—poisipõlves—elu aol

mis maruhooge täis—ju jaol

seal kus kõik süva hea ja pahe

nüüd võluvärk mind tõmbas vahel—

seal kus on kärestik, kus lättevee—

seal kus on kõrgustik, moreen—

seal kus käib ringi ümber päiksekene

ta jume kulla kumal sügisene—

seal kus on välgunooled taevalael

must möödumas kui voogav pael—

seal kus on kärgatus ja kõueiilid

too pilvelaevakene äkki viilis

(kus mujal Taevasina veetud)

mu silmi selle kes on neetud.

H.E.