Olümpos
(näidend lauludega)
Osatäitjad
Zeus
Poseidon
Hades
Hephaistos
Ganymedes
Dionysos
Hermes
Hera
Athena
Aphrodite
KOOR
Zeus (Jupiter), peajumal, Kronose poeg, kasvas üles
nümfide juures
Poseidon (Neptunus), merejumal, Zeusi vend
Hades (Pluton), allmaajumal, samuti Zeusi vend
Hephaistos (Vulcanus), tulejumal, Zeusi ja Hera poeg
Ganymedes, veinikallaja, nägus noormees, Zeusi
armuke
Dionysos (Bakchos), meelas veinijumal, Zeusi ja
Semele poeg
Hermes (Mercurius), Zeusi ja mäenümf Maia poeg,
tiivuliste sandaalidega
Hera (Juno), Zeusi õde ja abikaasa
Athena (Minerva), Zeusi ja titaan Metise tütar
Aphrodite
(Venus), Hephaistose naine, Uranose tütar, sündinud merevahust
Peajumal ZEUS kasvas üles nümfide keskel. Zeusi
isa titaan KRONOS kohitses ainuvõimu kindlustamiseks sirbiga oma isa URANOSE
ning neelas alla kõik oma abikaasa RHEA ilmale toodud lapsed, kuid ühe lapse
asemel andis naine talle riietesse mähitud kivi.
Kõuehäälne Zeus oli mehena vastupandamatu.
Naiste vallutamiseks võis ta kasutada ka oma jumalikke võimeid - nii ilmuski ta
oma arvukate armukeste juurde erineval kujul kord nende abikaasana, kord sõnni
kujul, kord pilve, kord kullavihmana, samuti luige, kotka ja käona. Käoks
moondununa ning vihmamärjana võrgutas ta oma kauni ja kaastundliku õe,
jumalanna HERA. Kord ilmutas taevajumal Zeus end koguni välgu ja kõuena, mis arusaadavalt
sai tookordsele isepäisele armukesele saatuslikuks, põletades tolle tuhaks nagu
putuka küünlaleegis. Tollest tulisest armusuhtest sündis veinijumal,
metsikmeelas naudiskleja DIONYSOS, Teeba kuningatütre SEMELE poeg.
Allmaa valitseja HADES ning merede valitseja
POSEIDON olid taevajumal Zeusi vennad.
Hera ning Zeus olid Olümpose mäe jumalike
asunike seas ainsana abielus. Zeusi ning Hera armastusest sündis tulejumal
HEPHAISTOS, vulkaanide valitseja ning osav sepp. Tema palees elas kauneim ja
iharaim naine, armastusjumalanna APHRODITE, kes sündis merevahust, mis oli
kogunenud Uranose merre heidetud ihuliikme ümber.
URANOS oli titaan Kronose isa, seega taevajumal
Zeusi esiisa.
Kaunis tarkusejumalanna ATHENA, linnade ning
majade kaitsja, sündis taevajumal Zeusi ja jõgedejumal OKEANOSE kaalutleva ja
ettenägeliku tütre METISE armusuhtest ning tuli ilmale Zeusi peast, mille poeg
Hephaistos lõhestas, kuna Zeus oli oma last kandva armsama eelnevalt vanemate
Kronose ja Rhea õhutusel alla neelanud. Athena sümboliks on tark lind öökull.
Nooruke GANYMEDES oli kauneim surelik.
Noormehest sai Zeusi veinikallaja, tänutäheks kinkis Olümpose valitseja
Ganymedesele surematuse.
HERMES, jumalik sõnumitooja, kes leiutas muusika,
sündis Zeusi ning titaanide valitseja, taevalage õlul kandva ATLASE tütre,
mäenümf MAIA armusuhtest. Kohe peale sündi põgenes ta oma hällist ning asus
kelmusi korda saatma. Tema sammudest ei jäänud maha jalajälgi - tema sandaalid olid
tiivulised.
Proloog
Zeus ja Hera kohtuvad. (Lavale eri suundadest, keskel saavad
kokku, jäävad seisma, kätest kinni, vaatavad silma, vaikus. Zeus pöörab näo
publikusse.)
KOOR: (Ootamatult
ja kiiresti, samal ajal pikas reas võidukate sammudega ette Zeusi ja Hera
suunas liikudes.)
Minu päralt on terve ilm, minu
oma on üksainus maa!
Mul on aega maa ja ilm seda tunda
ja tajuda...
(Zeus pöörab näo tagasi. Hera
pöörab näo publikusse.)
KOOR: (Pea ja kehaga
vasakule-paremale pöörates, jalad paigal.)
Sa oled mu silmade valgus, sind
üksi tajub mu meel
...kõigi soovide algus, sa ainus
mu eluteel.
(Hera pöörab näo tagasi. Mõlemad
pöörduvad paari sammuga justkui minekule, siis ühekorraga haaravad vastastikku
vöökohast kinni, vaatavad otsa, siis vaatavad korraga publikusse.)
KOOR: (Hästi
aeglaselt ja fortes) Maapõue tuli, see iginoor...
(Zeus ja Hera lahkuvad külg külje
kõrval läbi lauljate lava taha. Keegi koorist imiteerib kotkalendu.)
I vaatus
(Laval Zeus oma välgunoolega,
Poseidon kolmhargiga, Hades kiivrita.)
ZEUS: (Käib
edasi-tagasi, vehib välgu ja kätega, teised tammuvad kohapeal, kuulates nõutul
ilmel.) Vennased, enesetunne on halb! Kas ehk mõnest pahaaimamatust
kangelastütrest oleks minu hädadele abi? Peas tuikab ja tuksub, lausa vasardab!
– eiei, mitte lahjendamata veinist.
Vahel ka iiveldab ja kogu aeg tahaks nutta. Ja unes näen aina öökulle. Ei ole
kindel, kas need lõputud muundumised seda ei põhjusta: näete ju ise, et mu
armuelu ei ole kergete killast – kord lehvi pilvena, siis lenda luigena, siis
jälle kuku kullavihmana maapinnale või kellegi rinnale, kõik selle nimel, et
mõni vasikasilmne tõrkuja võrku püüda. Üks lakkamatu trikitamine. Ma olen ju kasvanud
kui mees, jalad kui sambad, turi nagu tammevõra ja kehakujult kui silmnäolt kena
pealekauba. Kergelt peaks mulle kõik tulema!
(Tuleb Hephaistos.)
ZEUS: Laena
mulle vasarat, Hephaistos! Kibe mõte mõlgub meeles, kivipõlve pärandusest ihkan
tõde ilmutada.
HEPHAISTOS: (Koksab
vasaraga Zeusile otsaette.) Hoplaa!
(Zeusi peast koorub Athena,
raamatud kaenlas, tark ilme näol, ja hakkab ümbrusega tutvuma. Eemalt läheneb
Aphrodite, kaelas pärlid, käes sirp. Kohale jõudes lööb sellega vastu sepahaamrit,
mossitab.)
APHRODITE: Jälle
teed tööd, sina taidur! Vabasta mind mu iginaasvast neitsilikkusest, kallis
kaasa, olen ju selgitanud: see on koormaks ja segab kõndimist - nii minul kui
nümfidel, kel elukoht salumetsades kauneis või ojalätteis või oru lokkava
luhtadel niiskeil. Vaid pisut kõrvale tõmbume nüüd siit ja künkal võtame istet,
(pöördub Zeusi poole) kas, armas sõber, tahad sa ka meie seltsi heita?
(Zeus, Hera ja Hephaistos lahkuvad
kolmekesi.)
II vaatus
(Zeus ja Hera istumas troonil,
veinikallaja Ganymedes musklite mängeldes lähenemas pokaalidega, ulatab need
jumalikule kooslusele ning jääb lähedusse ilulema. Zeus heidab talle aeg-ajalt
kuumavaid pilke.)
HERA: Oo,
kaikuvahäälne kaasa, kõnele veel, mis korda saatnud on Hephaistos, me inetu
poeg, kes ometi meister ülileidlik ja
tark oma töödes.
ZEUS: Oo,
valgekäeline Hera, mu oimukohtadele hoobi andes ta, taevavõrdne, säästnud mu
piinast suurest, meil sündis se’st Athena! Oh rõõmustagem! Laps lahkunud mu
kolbast, andes taas indu mu rinda ja liimed mul rammuga täites.
(Saabub Athena.)
HERA: Oo,
targanõuline Zeus ja taevased väed! Imet suurt päris ilmsi nüüd näevad mu
silmad!
ATHENA: Taat,
sulle on külaline.
ZEUS: On ta
kaunisti voolitud ja kuldkiharate poolest kena?
(Athena noogutab.)
HERA: Laugude
alt pisaraid ühtsoodu mu palgeile langeb, kui jälle lä’ed, oo, välkudeheitja!
ATHENA: Taat,
täis hämmastust vaatan – miks vempusid viskad, nii istudes himumõteteis neis.
Vihalõkkele võib lüüa ema süda uljas. Sa näed, veelgi ei lõppe silmist tal
veed, ohkeil ja oigeil piinates end, kui jälle lä’ed.
ZEUS: Üha
nuttes ja kurtes ta alati ootama jäi, veed aina veeresid silmist – jah,
tütreke, tean, kuid ikka minema pean.
(Zeus lahkub, kannul Ganymedes.)
III vaatus
ZEUS: Mehe
jõudu ja vaprust küll võin tõsta või lasta langeda, nii nagu soovin. Ma suudan
kõik! Oh, välk ja pauk, nüüd veider valu pealuust reieni on kiirgund. Kas jälle
mõni järjekordne laps, on’s jälle juhtund aps? Kuigi mul suur on jõud, on mulgi
ju üksinda raske jälgida korraga kõiki noorukeid ja neitseid ja võidelda
kõikide vastu. Mis nüüd siis saatus kedranud on mulle, oh kurja!
(Vaatab siit- ja sealtkandist
suurt kühmu reiel. Järsku sünnib kühmust Dionysos, põsed punased, käes
viinamarjakobar.)
ZEUS: (Lööb
lahtise käega vastu laupa.) Täielik kaos! Nagu vanaisa suust kukkunud,
mis hirmus poiss!
DIONYSOS: (Sirutab
liikmeid ja ringutab, haigutab, vaatab ringi, siis pöördub Zeusi poole.)
Oh, kõvakõuene Zeus! Mistarvis on
meil sõnu ränki ja solvusi heita raevukalt üksteise vastu! Sa vapralt kannata,
mis elulõngasse sul kootud juba siis, kui sündisid. Võitluse lõugade ees
raevukalt raiu pihta, niipalju kui aga jaksu kätes ja reites! Kuid nõndamoodi –
vihast hõõgudes, kui süda süngena rinnus sul paisub ja peas silmadki tuiskavad
tuld, su’st mööda kõnnib viimati ka su omaenda Hera!
(Tuleb Hermes.)
HERMES: Rõõmutsege,
rändajad! (Zeusi poole pöördudes) Kuis kulges armuöö sul käharpäise Maiaga,
kes nõnda maias, oh pajata, pilvedekuhjaja?
ZEUS: Oh,
unenägude tooja, sa jube kelm! Su ema oli täitsa tore – meenub!, kuid siin on
lugu riuklikum, mu armuleegist hiljutisest süttind südamesse vihaleegid sel,
kes ennist olnud õde. Nii kandsin ise ilmale ja reiest teiste sekka tõin su
venna Dionysose.
(Tuleb Poseidon.)
POSEIDON: Tantalose
nimel, vennas, miks viibid aina muremõtteis. Pead omandama Pegasose pale – ta
üha rõõmustab. Nüüd aga joogem ja joobugem - kus me veinikallajad?
HERMES: Rock’n’roll,
semud!
(Lüüakse klaase kokku.)
Epiloog
(Zeus ja Hera saabuvad lauljate
vahelt, jäävad mõtiskledes teineteisele otsa vaatama. Zeus pöörab näo
publikusse.)
KOOR:
Kurjus on ilmas ja headus on
ilmas,
Pahad on pahad ja head on head.
Viha on ilmas, õelus on ilmas,
Võibolla pahad on hoopis head!
(Zeus pöörab näo tagasi. Hera
pöörab näo publikusse.)
KOOR: See
pole see pole see, pole see, pole see.
(Hera pöörab näo tagasi. Mõlemad
pöörduvad paari sammuga justkui minekule, siis ühekorraga haaravad vastastikku
vöökohast kinni, vaatavad otsa, siis vaatavad korraga publikusse.)
KOOR:
Õrn, armas õrn,
õrn, õrn armas,
õrn, armas õrn, õrn,
õrn, uhke armas, armas.
(Eesriie, kestvad ovatsioonid)
***Kasutatud ideid Homerose eeposest „Ilias”
ja „Odüsseia”, eeposest „Kalevipoeg”, John Updike’i romaanist „Kentaur” ning
laulukatkendeid Olav Ehala ja Richard Ritsingu loomingust.