räämas igerik katusekamber
vooderdustega naljanumber
laest rippumas sirm
käsikirjadest kubiseb maja
tõvevoodis on luuletaja
tal on hirm
ikka maksmata jäänud on rent
taskust kadunud viimane sent
ukse taga on nälg
muusa kirkalt end ilmutab aga
poeet silmatäitki ei maga
ning väle on sulg
vildak ahi sisse aab vingu
kaela ümber poeet aimab lingu
see pitsitab taas
toanurgake väike kui kapp
riided räbalais, lipi peal lapp
ja katus kui kirstukaas
seinad sugugi pakast ei pea
armetumat poeedist ei tea
kuid siingi ta loob
on randmeis ja põlvedes valu
ahjust otsas ka viimased halud
keegi umbsõlmi koob
ja tilluke aken toanurgas
see tuba on trööstitu urgas
siit päikest ei näe
põrand mädaneb, õhku on vähe
ta köhib, tal hääl on kähe
tõbi hullemaks läeb
voodi ümber on köited ja teosed
udupeened kristallselged seosed
neist vaim välja toob
sõrm tantsiskleb, täiust toodab
veidi elada, luua veel loodab
surm sõpruseks joob
tuba haiguse halvemaks muudab
poeet aga loob, veel ta suudab
laseb läbi nii katus kui sirm
uksel koputus - lahkuvad sammud
viivad endaga elurammu
poeedil on hirm
(spitzweg)
No comments:
Post a Comment