Detsember

John Keats In drear nighted December

Ja kulunud kumedal surmakuul siiski

   veel rõõmu, veel rõkkamas raagudes puu

Ei meenu, ei meenuta haruke miskit

   mis olla kord saanud nii haljendav ju—

kae, põrmuks ei põhjatuul purusta neid

kae, rusuks ei rahegi raputa neid

kae, sulanult kinni ei kleebigi neid

   ning süüta tund toob pungad puule

Ja kulunud kumedal surmakuul siiski

   veel rõõmu, veel rõkkamas tardudes voog

Ei mäleta vemmeldav vahutus miskit

   mis nektariks silmale mehisem hoog

näe, sulnis suikumine, magus and

näe, hiilgavhõbeselt kardkaunistand

näe, eales mitte iial rõhutand

   mismoodi talv toob ohked suule

Ah, kurb et meeles seisab suine pale

   kui kõik mis oli kord on miski muu—

ning meenutustes suuta tundub vale

   kuldkujutlus las seegi kahvatub?

kas läbitegemisetundes tuimusohtu

kas aimata on leevenduserohtu

kas tugevusetus ei tugevaga kohtu

   ei ole kõnelenud sellest luule