aastapäev

[...] Usk, et valu taandub ja turse alaneb, kadus vastu hommikut ja, naeratanud veel abivalmis seltsilistele hüvastijätuks kaamerasse, tõmmati kanderaami taga kinni kiirabiauto uksed.

 

Kaks kipslongetti asetati Võrus
stabiilselt taha ja ka mediaalsele,
sest põlvekene pallimängul põrus.
Kaks parapatellaarportaali peatselt tehti,
modelleeriti kõõluse transtibiaalset grafti
ning morfiinisüsti saatel koju lubati.
 

Sealt edasi sai veel ikka üllataval kombel järjest halvemaks minna. Võru kiirabis eemaldati liigesest veri ja juhendati mind kindluse mõttes peale kipsi eemaldamist veel kuskil suures keskuses asja arstlikult uurima ja üle kontrollima. Tallinna haiglas võeti kips samal õhtul maha, vaadati põlve palja silmaga, pandi sama kips kleepsuga tagasi ja öeldi, et eks ma ikka ilmaaegu muretsen. Mina muidugi muretsemist ei jätnud ja edasistel uuringutel hinnati põlve rebestatud ristatiside lõikusevääriliseks.

 

[...] Esmaspäev, 18. veebruar. Magdaleena haiglasse, tilguti alla, üksikpalatis. Palavikutab, võimlemist ei tehta. Hooldaja vahetab peatselt äsjased linad kui ka teki, need on inimsiluetikujulisena läbi vettinud. Kõndida ega seista ei jõua, venin karkudel palatiuksele, vaatan kohkunult koridori - sööginurk on mitmete meetrite taga. Abikutsumise lüliti on käeulatuses, plõksin seda sel päeval ses seitsmedas palatis seitse korda.

 

Neljapäev, 21. veebruar. Toitu nüüd enam palatisse ei tooda, teist päeva käin ise söögisaalis, mis on kolm palatit edasi. Iga kuue tunni järel leban tund aega tilguti all, vahepeal protseduuride toas seotakse põlv ja võetakse neli korda verd. Palavik langenud 37 kraadi peale. Harjutame füsioterapeudiga madala paku peale astumist. Käsitrenažööril varbseina vastas veerandtund väntamist, vasak jalg esimesele pulgale tõstetud, parem kord siin kord seal. Järjekorras ootab ratastoolis mees.

 

Pühapäev, 24. veebruar. Voodiserval kõõludes pesen kausis esmalt parema ja siis vasaku jala ja panen puhta särgi. Vabariigi aastapäev.

 

Teisipäev, 29. veebruar. Füsioterapeudi turvamisel siirdun trepist üheksa astet üles ja siis jälle alla, rippudes käsipuu ja kargu vahel ja tehes ühtelugu püüdlikult nalja.

 

Teisipäev, 5. märts. Randmed valutavad ja väike sõrm kisub kronksu, protseduuridekavas on tegevusteraapia randmetele ja sõrmedele. Kisub kohe hommikul nutule. Hommikune külm kott asendatakse ultramoodsa kompress-kummikuga. Vasak alajäse endiselt kubemeni paistes ja tuim, liiguvad ainult mu vaesed varbad, mis on kui kartulipüreesse torgatud viinerid, lohistan käte abil jalga voodist maha ja tagasi. Täna juba kaks ja pool korrust turvatud  ja superviseeritud trepikõndi.

 

Reede, 8. märts. Protseduurid: kompress, tegevusteraapia, füsioteraapia. Kõnnime füsioterapeudiga neli korrust trepist, vahepeal nuuskan nina ja puhkan, fitnessprojektile kulub 20 minutit.

 

[...] Esmaspäev, 18. märts. Haiglasse tagasi. Vesiprotseduurina täiendavalt bassein: ratastoolis, kargud ja kompsud süles, toimub eksursioon keldrikorrusele, duši all seisan nagu bussis, libeda põranda tõttu ja tasakaalu mõttes ühe käega torust kinni, siis tuuakse jälle ratastool, liigume basseini äärde, linguga lae alla vinnatult nagu kanderätikus  rippuv vingupunn, vändatakse mind üle serva vette, kardan maha kivipõrandale või betoonservale sadada enne vee kohale jõudmist. Lõigatud põlvega jäse jääb juhuslikus asendis vette heljuma, kuni märkan ta käega põhja terve jala juurde lükata.

 

Kolmapäev, 20. märts. Esimest korda kogu selle aja ning üleüldse päris pika aja jooksul tunnen, et halb ei ole olla.

 

Esmaspäev, 25. märts. Kõrvalpalatis mingi nägus noormees. Enne teda oli vanem amputeeritud jalaga turske mees ja veel enne seda oigav raugaealine voodihaige. Uuesti nutupäev.

 

Laupäev, 30. märts. Käin täiesti iseseisvalt duši all, kahest kargust kordagi lahkumata. See akrobaatika sisustab suurema osa päevast. [...]