eesriie

Olümpos (näidend lauludega)

Osatäitjad

Zeus

Poseidon

Hades

Hephaistos

Ganymedes

Dionysos

Hermes

Hera

Athena

Aphrodite

 

KOOR

Zeus (Jupiter), peajumal, Kronose poeg, kasvas üles nümfide juures 

Poseidon (Neptunus), merejumal, Zeusi vend

Hades (Pluton), allmaajumal, samuti Zeusi vend

Hephaistos (Vulcanus), tulejumal, Zeusi ja Hera poeg

Ganymedes, veinikallaja, nägus noormees, Zeusi armuke

Dionysos (Bakchos), meelas veinijumal, Zeusi ja Semele poeg

Hermes (Mercurius), Zeusi ja mäenümf Maia poeg, tiivuliste sandaalidega

Hera (Juno), Zeusi õde ja abikaasa

Athena (Minerva), Zeusi ja titaan Metise tütar

Aphrodite (Venus), Hephaistose naine, Uranose tütar, sündinud merevahust

Peajumal ZEUS kasvas üles nümfide keskel. Zeusi isa titaan KRONOS kohitses ainuvõimu kindlustamiseks sirbiga oma isa URANOSE ning neelas alla kõik oma abikaasa RHEA ilmale toodud lapsed, kuid ühe lapse asemel andis naine talle riietesse mähitud kivi.

Kõuehäälne Zeus oli mehena vastupandamatu. Naiste vallutamiseks võis ta kasutada ka oma jumalikke võimeid - nii ilmuski ta oma arvukate armukeste juurde erineval kujul kord nende abikaasana, kord sõnni kujul, kord pilve, kord kullavihmana, samuti luige, kotka ja käona. Käoks moondununa ning vihmamärjana võrgutas ta oma kauni ja kaastundliku õe, jumalanna HERA. Kord ilmutas taevajumal Zeus end koguni välgu ja kõuena, mis arusaadavalt sai tookordsele isepäisele armukesele saatuslikuks, põletades tolle tuhaks nagu putuka küünlaleegis. Tollest tulisest armusuhtest sündis veinijumal, metsikmeelas naudiskleja DIONYSOS, Teeba kuningatütre SEMELE poeg.

Allmaa valitseja HADES ning merede valitseja POSEIDON olid taevajumal Zeusi vennad.

Hera ning Zeus olid Olümpose mäe jumalike asunike seas ainsana abielus. Zeusi ning Hera armastusest sündis tulejumal HEPHAISTOS, vulkaanide valitseja ning osav sepp. Tema palees elas kauneim ja iharaim naine, armastusjumalanna APHRODITE, kes sündis merevahust, mis oli kogunenud Uranose merre heidetud ihuliikme ümber.

URANOS oli titaan Kronose isa, seega taevajumal Zeusi esiisa.

Kaunis tarkusejumalanna ATHENA, linnade ning majade kaitsja, sündis taevajumal Zeusi ja jõgedejumal OKEANOSE kaalutleva ja ettenägeliku tütre METISE armusuhtest ning tuli ilmale Zeusi peast, mille poeg Hephaistos lõhestas, kuna Zeus oli oma last kandva armsama eelnevalt vanemate Kronose ja Rhea õhutusel alla neelanud. Athena sümboliks on tark lind öökull.

Nooruke GANYMEDES oli kauneim surelik. Noormehest sai Zeusi veinikallaja, tänutäheks kinkis Olümpose valitseja Ganymedesele surematuse.

HERMES, jumalik sõnumitooja, kes leiutas muusika, sündis Zeusi ning titaanide valitseja, taevalage õlul kandva ATLASE tütre, mäenümf MAIA armusuhtest. Kohe peale sündi põgenes ta oma hällist ning asus kelmusi korda saatma. Tema sammudest ei jäänud maha jalajälgi - tema sandaalid olid tiivulised.

 

Proloog

 

Zeus ja Hera kohtuvad. (Lavale eri suundadest, keskel saavad kokku, jäävad seisma, kätest kinni, vaatavad silma, vaikus. Zeus pöörab näo publikusse.)

KOOR: (Ootamatult ja kiiresti, samal ajal pikas reas võidukate sammudega ette Zeusi ja Hera suunas liikudes.)

Minu päralt on terve ilm, minu oma on üksainus maa!
Mul on aega maa ja ilm seda tunda ja tajuda...

(Zeus pöörab näo tagasi. Hera pöörab näo publikusse.)

KOOR: (Pea ja kehaga vasakule-paremale pöörates, jalad paigal.)

Sa oled mu silmade valgus, sind üksi tajub mu meel
...kõigi soovide algus, sa ainus mu eluteel.

(Hera pöörab näo tagasi. Mõlemad pöörduvad paari sammuga justkui minekule, siis ühekorraga haaravad vastastikku vöökohast kinni, vaatavad otsa, siis vaatavad korraga publikusse.)

KOOR: (Hästi aeglaselt ja fortes) Maapõue tuli, see iginoor...

(Zeus ja Hera lahkuvad külg külje kõrval läbi lauljate lava taha. Keegi koorist imiteerib kotkalendu.)

 

I vaatus

 

(Laval Zeus oma välgunoolega, Poseidon kolmhargiga, Hades kiivrita.)

ZEUS: (Käib edasi-tagasi, vehib välgu ja kätega, teised tammuvad kohapeal, kuulates nõutul ilmel.) Vennased, enesetunne on halb! Kas ehk mõnest pahaaimamatust kangelastütrest oleks minu hädadele abi? Peas tuikab ja tuksub, lausa vasardab!  – eiei, mitte lahjendamata veinist. Vahel ka iiveldab ja kogu aeg tahaks nutta. Ja unes näen aina öökulle. Ei ole kindel, kas need lõputud muundumised seda ei põhjusta: näete ju ise, et mu armuelu ei ole kergete killast – kord lehvi pilvena, siis lenda luigena, siis jälle kuku kullavihmana maapinnale või kellegi rinnale, kõik selle nimel, et mõni vasikasilmne tõrkuja võrku püüda. Üks lakkamatu trikitamine. Ma olen ju kasvanud kui mees, jalad kui sambad, turi nagu tammevõra ja kehakujult kui silmnäolt kena pealekauba. Kergelt peaks mulle kõik tulema!

(Tuleb Hephaistos.)

ZEUS: Laena mulle vasarat, Hephaistos! Kibe mõte mõlgub meeles, kivipõlve pärandusest ihkan tõde ilmutada.

HEPHAISTOS: (Koksab vasaraga Zeusile otsaette.) Hoplaa!

(Zeusi peast koorub Athena, raamatud kaenlas, tark ilme näol, ja hakkab ümbrusega tutvuma. Eemalt läheneb Aphrodite, kaelas pärlid, käes sirp. Kohale jõudes lööb sellega vastu sepahaamrit, mossitab.)

APHRODITE: Jälle teed tööd, sina taidur! Vabasta mind mu iginaasvast neitsilikkusest, kallis kaasa, olen ju selgitanud: see on koormaks ja segab kõndimist - nii minul kui nümfidel, kel elukoht salumetsades kauneis või ojalätteis või oru lokkava luhtadel niiskeil. Vaid pisut kõrvale tõmbume nüüd siit ja künkal võtame istet, (pöördub Zeusi poole) kas, armas sõber, tahad sa ka meie seltsi heita?

(Zeus, Hera ja Hephaistos lahkuvad kolmekesi.)

 

II vaatus

 

(Zeus ja Hera istumas troonil, veinikallaja Ganymedes musklite mängeldes lähenemas pokaalidega, ulatab need jumalikule kooslusele ning jääb lähedusse ilulema. Zeus heidab talle aeg-ajalt kuumavaid pilke.)

HERA: Oo, kaikuvahäälne kaasa, kõnele veel, mis korda saatnud on Hephaistos, me inetu poeg, kes ometi  meister ülileidlik ja tark oma töödes.

ZEUS: Oo, valgekäeline Hera, mu oimukohtadele hoobi andes ta, taevavõrdne, säästnud mu piinast suurest, meil sündis se’st Athena! Oh rõõmustagem! Laps lahkunud mu kolbast, andes taas indu mu rinda ja liimed mul rammuga täites.

(Saabub Athena.)

HERA: Oo, targanõuline Zeus ja taevased väed! Imet suurt päris ilmsi nüüd näevad mu silmad!

ATHENA: Taat, sulle on külaline.

ZEUS: On ta kaunisti voolitud ja kuldkiharate poolest kena?

(Athena noogutab.)

HERA: Laugude alt pisaraid ühtsoodu mu palgeile langeb, kui jälle lä’ed, oo, välkudeheitja!

ATHENA: Taat, täis hämmastust vaatan – miks vempusid viskad, nii istudes himumõteteis neis. Vihalõkkele võib lüüa ema süda uljas. Sa näed, veelgi ei lõppe silmist tal veed, ohkeil ja oigeil piinates end, kui jälle lä’ed.

ZEUS: Üha nuttes ja kurtes ta alati ootama jäi, veed aina veeresid silmist – jah, tütreke, tean, kuid ikka minema pean.

(Zeus lahkub, kannul Ganymedes.)

 

III vaatus

 

ZEUS: Mehe jõudu ja vaprust küll võin tõsta või lasta langeda, nii nagu soovin. Ma suudan kõik! Oh, välk ja pauk, nüüd veider valu pealuust reieni on kiirgund. Kas jälle mõni järjekordne laps, on’s jälle juhtund aps? Kuigi mul suur on jõud, on mulgi ju üksinda raske jälgida korraga kõiki noorukeid ja neitseid ja võidelda kõikide vastu. Mis nüüd siis saatus kedranud on mulle, oh kurja!

(Vaatab siit- ja sealtkandist suurt kühmu reiel. Järsku sünnib kühmust Dionysos, põsed punased, käes viinamarjakobar.)

ZEUS: (Lööb lahtise käega vastu laupa.) Täielik kaos! Nagu vanaisa suust kukkunud, mis hirmus poiss!

DIONYSOS: (Sirutab liikmeid ja ringutab, haigutab, vaatab ringi, siis pöördub Zeusi poole.)

Oh, kõvakõuene Zeus! Mistarvis on meil sõnu ränki ja solvusi heita raevukalt üksteise vastu! Sa vapralt kannata, mis elulõngasse sul kootud juba siis, kui sündisid. Võitluse lõugade ees raevukalt raiu pihta, niipalju kui aga jaksu kätes ja reites! Kuid nõndamoodi – vihast hõõgudes, kui süda süngena rinnus sul paisub ja peas silmadki tuiskavad tuld, su’st mööda kõnnib viimati ka su omaenda Hera!

(Tuleb Hermes.)

HERMES: Rõõmutsege, rändajad! (Zeusi poole pöördudes) Kuis kulges armuöö sul käharpäise Maiaga, kes nõnda maias, oh pajata, pilvedekuhjaja?

ZEUS: Oh, unenägude tooja, sa jube kelm! Su ema oli täitsa tore – meenub!, kuid siin on lugu riuklikum, mu armuleegist hiljutisest süttind südamesse vihaleegid sel, kes ennist olnud õde. Nii kandsin ise ilmale ja reiest teiste sekka tõin su venna Dionysose.

(Tuleb Poseidon.)

POSEIDON: Tantalose nimel, vennas, miks viibid aina muremõtteis. Pead omandama Pegasose pale – ta üha rõõmustab. Nüüd aga joogem ja joobugem - kus me veinikallajad?

HERMES: Rock’n’roll, semud!

(Lüüakse klaase kokku.)

 

Epiloog

(Zeus ja Hera saabuvad lauljate vahelt, jäävad mõtiskledes teineteisele otsa vaatama. Zeus pöörab näo publikusse.)

KOOR:

Kurjus on ilmas ja headus on ilmas,
Pahad on pahad ja head on head.
Viha on ilmas, õelus on ilmas,
Võibolla pahad on hoopis head!

 

(Zeus pöörab näo tagasi. Hera pöörab näo publikusse.)

KOOR: See pole see pole see, pole see, pole see.

(Hera pöörab näo tagasi. Mõlemad pöörduvad paari sammuga justkui minekule, siis ühekorraga haaravad vastastikku vöökohast kinni, vaatavad otsa, siis vaatavad korraga publikusse.)

KOOR:

Õrn, armas õrn,

õrn, õrn armas,
õrn, armas õrn, õrn,
õrn, uhke armas, armas.

 

(Eesriie, kestvad ovatsioonid)

 

***Kasutatud ideid Homerose eeposest „Ilias” ja „Odüsseia”, eeposest „Kalevipoeg”, John Updike’i romaanist „Kentaur” ning laulukatkendeid Olav Ehala ja Richard Ritsingu loomingust.