Charles Baudelaire via Anthony Mortimer

MÄRGUTULED

Rubens, varjudevood ja lebamissulud

armuta liha veel leige all pea

hoo pingsaga seal ala kihab elu

kui taevaõhk või soolalainteread

Leonardo Vincist näitab sügavsünkjaid

ingleid lahkumatuid, magus naer neil suul

rüpest pimedamast saladusekoormaid

vald lukus läikivhauana all männipuu

Rembrandt, kurb kurtmistega tõvemaja

on lage sein ja ootvalt ristil Krist

kus nutupalved tõusmas roojusrajalt

toob mööduv kuma sellel läbilõikamist

Michelangelo eikuskil paneb patta

Heraklese ja Õnnistegija, tõuseb üles

pettekujusid sirgelt püsti ja videvik katmas

surirüüst koorunud labasid, ürbid süles

rusikamehe raev, eluka ülemeelikus

jõhkardis maitset leida on ülev

kullast süda kolletavas kehasegadikus

Puget, vangide väe sünge ülem

Watteau maskipidu kus tukslev rind

leiab liblikana oma heleda tule

sähvib jahedalt lühtrialune pind

nad valavad keerise nõmedast üle

Goya, mis hirmus ennekuulmatu asi

loode karastub kesk melu nõiakatlas tulel

krõnks imetlemas end ja neiu paljastusis

seal kurja kiusuks kaeb et sukk tal sile

Delacroix verine nõgu painavingliga kes langes

kuuselaane igihalja puidu varjus kohe

surmigava taeva all kõlab kunagisi pasunamänge

mis vaibvad kui Weberi kaetud ohe

neid vägisõnu ja sajatusi ja hädaldust

õndsust pisarpilli ja kiituselugu

kannab edasi tuhat keerukäigulist

oh sureva südame mahlane magun

kära millest tuhat tunnimeest rõkkab

käsk mida tuhat kõri kergitab üles

vilkuma sellest tuhat kantsi hakkab

kõndimata metsa eksijaid see kutsub üles

sest, Looja, tõesti sulle tõestus on see

mis saame anda oma ametiau pähe

see ajast aega randa loksuv palav ohe

mis sinu põlispardal kord on kähe

H.E.

John Donne

ÖÖSINE UNELUS

käes tänavune kesköö ja nüüd tänaselgi

näeb Lussi pühal seier valgust seitse kord

on päike kulund paljaks kadund kiirte hord

mõõtkolvist välja purtsub nõrgad helgid

maailma jõud ja mahlad valgund-maetud

head õlid-vaigud neelat-tursest kaetud

ning sängi jalutsisse lahkuv elu aetud

ma surnud nüüd ja hauas naergu mõni hammas

ma olen naerutu kes kõige olematu hauasammas

mind uurige paar-armastajatuvid

ses uues ilmas mille kevad loob

mul praegu ainult surma kõik vaid toob

kord põue võlupalavus mind üles kruvis

sai osavalt ilmsiks kuis silmade valgus

lõi täiuse seal kus eimiski algus

kus ikaldus ilmajätt häda ja salgus

mind rusudeks lõi ja siis sünnitas taas

eimiskist ja ööst ja surnuist kes maas

kõik muud nad kõigist asjust võtsid kõige hea

ärksuse hinge vormi vaimu kus vaid neid valm

ma armust eraldatult olen kalm

haud mittemillelegi vett ülepea

kui leinasime koos ja nõnda

me maailm uppus meiega ja mõnda

korratust me lõime kui avasime enda

välisele ning äraolek eemalolek viis

meist hinge laibad vaid me siis

ma armu surma läbi (oh nuripidi jutt)

nii äranullitud ses imelises vees

ma olin kord ma olin mees

ma väga tahaks mul on teadmisrutt

sest on ju elukailgi abinõud ja sihid

ja tõesti taimel kivilgi needsamad kihid

kah armul paigutatud varanduse tihid

nii nullitud ja harilik nüüd teha

vaid valgus varjulisust annab kehal

ma olen sõnatu ei kuumust tunne põu

te tuvikesed päikse õnnesärgis

mis ringikäigul uues tähemärgis

ja meelust välja kutsuda on nõu

te nautige siis oma suve lõõmu

mu armu öösist pidurõõmu

ma pühitsen ju armu iga sõõmu

just enne kui kord süngust valgus lööb

on aastaringi-aja südaöö

H.E.

Edgar Allan Poe

VAIMUD

I

hing omapäi ei viibi sul

sünkmõtteis kalmul, kivi hall—

ei piidle jõugust inimesi

sel tunnil sa vaid salamisi

II

ses üksinduses vaiki jää

ei mitte üksildus—sest need

vaimud kes ju seisid sääl

kord elusalt su ees, on nüüd

su ümber surmas—nende tahe

sind põrmustab: sa räägi vähe

III

öö, kuigi klaar, võib pilvi saata—

ning tähed ei nad alla vaata

kõrges taevas troonilt ei

kiirt Lootust surelikel meil—

ei punakumast välju sära

näib sulle kes nii kantud ära

kui palavik ja põletuse puna

soe takleb ega lahku kuna

IV

neid mõtteid ei saa pakku viia

need nägemused jäävad siia

su vaimu najal nad ei nõrgu

ei enam—kui kastepisar seal kus rohi kõrgub

V

tuulevinu—Tema hingeaur—ei liigu—

ja udu küngaste peal kiigub

armetu—armetu—ent siiski riigist

võrdkuju ja üks oma liigist—

kuis ta hõljub ladvapuus

mõistatuste mõistatus!

H.E.

Charles Baudelaire via Anthony Mortimer

MÕÕDUKAS DEPRESSIOON

kui laotus raske launa vajund alla

murtud meelele mis tuska aistev

silmapiirilt meie peale kallab

ööstki pimedama päevapaiste

kui ilmast saanud rõske vangikamber

kus Lootus pööningul on pekslev

nagu krapsiv nahkhiir ringi ümber

ta pea ükslugu lae eest leiab ekslev

kui matkib laiuv paduvaling justkui

õudvangimaja vihmast võrepuuga

kui ilge rodu vaikseid ämblikuid

seal võrku koovad ajus mis sul huugab

ja vihahooga ellu viskub kelli

nii hirmsa undamise löövad lahti

kui hulkuv isamaatu hing kes valuhelli

hädakisakarjeid saadab pikkamahti

ei seltsi surnuvankreid pillimäng

see veniv leinarongkäik hinge kipub

kõik Lootus loobub toorutsemas Äng

ta pistab loidu kolpa musta lipu

H.E.

John Updike

VANNIS

Sa oled tiik peegeldamas

roosakaid pilvi on sammaldunud

su valgete juurte harukoht

kui tõstad käsivarre raseerimaks

sa oled nooremat laadi puu

Hõbejana sirutud hallikasvalgest

luigekäsi otsimas rätikut

toimunud on nõidus sest

mu mõõkterav raseerija on nüri

ja see vesi keedaks mehe

H.E.

 

John Updike

ARVUTI SURM

Kaheksa aasta jagu jutustusi romaane raamatuarvustusi—

seesama igapäevane käiamine. Ükspäev ta jookseb sul kokku,

veendi mind, ja sedasi, ebakindla

asjaarmastajana arvutite alal, ostsin ma uue

ja toppisin vana kuskile suvalisse tuppa, kus, kui

ta sisse lülitasin, söötsin talle vanu diskette

ja muutsin nood lõplikeks väljatrükkideks

tumedad märgid paberil ikka kindlamad kui elektronid

igatahes. Seadeldis näis

mitte põlgavat pooleldi-pensioneerumist.

Täna siis ta suri; ma oletan et ta suri. Esimene tundemärk:

tontlik ruut kattis vägisi ära

osa tekstist, nagu inetu vahejuhtum

mis varjutab koosviibimist, kuid mida

võib ignoreerida. Seejärel, järgmise käskluse juures

ilmusid mustad triibud, neid omakorda kaunistasid tükikesed

kildudeks purunenud ikoonidest; arvuti käitus üpriski nagu

omaaegne jurist kes nõrgamõistuslikkushoo käigus

kargab üles ja pöördub vandemeeste poole

oma kaubamärgi, lihtrahvaliku siiruse hüüdeis.

Sealt edasi hakkas kursor järele lohistama

musti piksleid nagu maalri tilkuv pintsel.

Veel mõni sekundi murdosa ja monitor

ikka veel uskus end omavat mõtet

kuna aga triibud ja jutid ja vöödid juba paiskasidki

minu kokku toksitud nõuanded ühe hoobiga segi;

häbenedes nüüd säärast kirgast lootusrikast segadikku

lõin halastustuhinas kaane kinni.

Olgu minugi käsi, vali ja siiski nõnda leebe, mängus kui

üles öelnud vooluringi peale on vaja lasta paista oma rahu.

H.E.

 John Updike

ÜHEL SAAREL

Saardunud, lülitas naine sisse raadio, kuulmaks kodu-uudiseid.

Selle asemel kuulis ta, et me lähistel kukkunud lennuk merre.

Lõunasöögi järel sõnas, et ei suutvat mõelda tagasilennule:

„Mida ma ütlen lastele, kui me alla kukume?”

Ma ptüi-ptüitasin muidugi, väitsin, et see pole tõenäoline;

me armatsesime hulljulge alatooniga, ning uinusime.

Ma virgusin pimedas, naise hirmud näisid tõelistena.

Aknakatted olid alla vajunud, mu päikesepõletus tuikas, oli janu.

Vagur ookean tegi oma üüratuses ometigi kära;

selle susisemine seiras mind igas toas.

Mu lapsed magasid, igaühe väike suu tumedalt paokil;

„Raadio rääkis, et paarike oma kümneaastase pojaga

leiti veest, nende surnukehad üksteise kramplikus haardes.”

Kuupaiste, kahvatu nagu koi, lõhestamas eestuba varjuga

ja lebamas valgena vete peal, valgena loksumises,

hiid-kussutavas loksumises saarest saareni—

unetu, loid, põhjatu, palvet tõrjuv,

päikese poolt kõrvale heidetuna mühisemas, too pime päike

päikeste seas, pisiosakeste kiirgav hiidkera, mis sigitab

ja surmab, pidades nõu vaid iseendaga,

hingeta ning vägev; me lennukid, me saared upuvad:

kahvatu kuu hõbetab haava, mis neist jäi.

H.E.