Edgar Allan Poe

VIHKU KÖITMATA

Sealsaat kus elu agu ma ei teinud

kuis teised tegid—ma ei näinud

kuis teised nägid—ma ei kist

mu meelisust sealt katlast tavalist—

sealsamast ajest mul ei tule

mu kurvastus—mul ju ei ole

mu mõnutukseid samalt vaimult—

ja kõik mu armud on—mu armud ainult.

Siis—poisipõlves—elu aol

mis maruhooge täis—ju jaol

seal kus kõik süva hea ja pahe

nüüd võluvärk mind tõmbas vahel—

seal kus on kärestik, kus lättevee—

seal kus on kõrgustik, moreen—

seal kus käib ringi ümber päiksekene

ta jume kulla kumal sügisene—

seal kus on välgunooled taevalael

must möödumas kui voogav pael—

seal kus on kärgatus ja kõueiilid

too pilvelaevakene äkki viilis

(kus mujal Taevasina veetud)

mu silmi selle kes on neetud.

H.E.