John Donne

ÖÖSINE UNELUS

käes tänavune kesköö ja nüüd tänaselgi

näeb Lussi pühal seier valgust seitse kord

on päike kulund paljaks kadund kiirte hord

mõõtkolvist välja purtsub nõrgad helgid

maailma jõud ja mahlad valgund-maetud

head õlid-vaigud neelat-tursest kaetud

ning sängi jalutsisse lahkuv elu aetud

ma surnud nüüd ja hauas naergu mõni hammas

ma olen naerutu kes kõige olematu hauasammas

mind uurige paar-armastajatuvid

ses uues ilmas mille kevad loob

mul praegu ainult surma kõik vaid toob

kord põue võlupalavus mind üles kruvis

sai osavalt ilmsiks kuis silmade valgus

lõi täiuse seal kus eimiski algus

kus ikaldus ilmajätt häda ja salgus

mind rusudeks lõi ja siis sünnitas taas

eimiskist ja ööst ja surnuist kes maas

kõik muud nad kõigist asjust võtsid kõige hea

ärksuse hinge vormi vaimu kus vaid neid valm

ma armust eraldatult olen kalm

haud mittemillelegi vett ülepea

kui leinasime koos ja nõnda

me maailm uppus meiega ja mõnda

korratust me lõime kui avasime enda

välisele ning äraolek eemalolek viis

meist hinge laibad vaid me siis

ma armu surma läbi (oh nuripidi jutt)

nii äranullitud ses imelises vees

ma olin kord ma olin mees

ma väga tahaks mul on teadmisrutt

sest on ju elukailgi abinõud ja sihid

ja tõesti taimel kivilgi needsamad kihid

kah armul paigutatud varanduse tihid

nii nullitud ja harilik nüüd teha

vaid valgus varjulisust annab kehal

ma olen sõnatu ei kuumust tunne põu

te tuvikesed päikse õnnesärgis

mis ringikäigul uues tähemärgis

ja meelust välja kutsuda on nõu

te nautige siis oma suve lõõmu

mu armu öösist pidurõõmu

ma pühitsen ju armu iga sõõmu

just enne kui kord süngust valgus lööb

on aastaringi-aja südaöö

H.E.