John Updike

ÜHEL SAAREL

Saardunud, lülitas naine sisse raadio, kuulmaks kodu-uudiseid.

Selle asemel kuulis ta, et me lähistel kukkunud lennuk merre.

Lõunasöögi järel sõnas, et ei suutvat mõelda tagasilennule:

„Mida ma ütlen lastele, kui me alla kukume?”

Ma ptüi-ptüitasin muidugi, väitsin, et see pole tõenäoline;

me armatsesime hulljulge alatooniga, ning uinusime.

Ma virgusin pimedas, naise hirmud näisid tõelistena.

Aknakatted olid alla vajunud, mu päikesepõletus tuikas, oli janu.

Vagur ookean tegi oma üüratuses ometigi kära;

selle susisemine seiras mind igas toas.

Mu lapsed magasid, igaühe väike suu tumedalt paokil;

„Raadio rääkis, et paarike oma kümneaastase pojaga

leiti veest, nende surnukehad üksteise kramplikus haardes.”

Kuupaiste, kahvatu nagu koi, lõhestamas eestuba varjuga

ja lebamas valgena vete peal, valgena loksumises,

hiid-kussutavas loksumises saarest saareni—

unetu, loid, põhjatu, palvet tõrjuv,

päikese poolt kõrvale heidetuna mühisemas, too pime päike

päikeste seas, pisiosakeste kiirgav hiidkera, mis sigitab

ja surmab, pidades nõu vaid iseendaga,

hingeta ning vägev; me lennukid, me saared upuvad:

kahvatu kuu hõbetab haava, mis neist jäi.

H.E.