Edgar Allan Poe

VAIMUD

I

hing omapäi ei viibi sul

sünkmõtteis kalmul, kivi hall—

ei piidle jõugust inimesi

sel tunnil sa vaid salamisi

II

ses üksinduses vaiki jää

ei mitte üksildus—sest need

vaimud kes ju seisid sääl

kord elusalt su ees, on nüüd

su ümber surmas—nende tahe

sind põrmustab: sa räägi vähe

III

öö, kuigi klaar, võib pilvi saata—

ning tähed ei nad alla vaata

kõrges taevas troonilt ei

kiirt Lootust surelikel meil—

ei punakumast välju sära

näib sulle kes nii kantud ära

kui palavik ja põletuse puna

soe takleb ega lahku kuna

IV

neid mõtteid ei saa pakku viia

need nägemused jäävad siia

su vaimu najal nad ei nõrgu

ei enam—kui kastepisar seal kus rohi kõrgub

V

tuulevinu—Tema hingeaur—ei liigu—

ja udu küngaste peal kiigub

armetu—armetu—ent siiski riigist

võrdkuju ja üks oma liigist—

kuis ta hõljub ladvapuus

mõistatuste mõistatus!

H.E.