Charles Baudelaire via Anthony Mortimer

MÄRGUTULED

Rubens, varjudevood ja lebamissulud

armuta liha veel leige all pea

hoo pingsaga seal ala kihab elu

kui taevaõhk või soolalainteread

Leonardo Vincist näitab sügavsünkjaid

ingleid lahkumatuid, magus naer neil suul

rüpest pimedamast saladusekoormaid

vald lukus läikivhauana all männipuu

Rembrandt, kurb kurtmistega tõvemaja

on lage sein ja ootvalt ristil Krist

kus nutupalved tõusmas roojusrajalt

toob mööduv kuma sellel läbilõikamist

Michelangelo eikuskil paneb patta

Heraklese ja Õnnistegija, tõuseb üles

pettekujusid sirgelt püsti ja videvik katmas

surirüüst koorunud labasid, ürbid süles

rusikamehe raev, eluka ülemeelikus

jõhkardis maitset leida on ülev

kullast süda kolletavas kehasegadikus

Puget, vangide väe sünge ülem

Watteau maskipidu kus tukslev rind

leiab liblikana oma heleda tule

sähvib jahedalt lühtrialune pind

nad valavad keerise nõmedast üle

Goya, mis hirmus ennekuulmatu asi

loode karastub kesk melu nõiakatlas tulel

krõnks imetlemas end ja neiu paljastusis

seal kurja kiusuks kaeb et sukk tal sile

Delacroix verine nõgu painavingliga kes langes

kuuselaane igihalja puidu varjus kohe

surmigava taeva all kõlab kunagisi pasunamänge

mis vaibvad kui Weberi kaetud ohe

neid vägisõnu ja sajatusi ja hädaldust

õndsust pisarpilli ja kiituselugu

kannab edasi tuhat keerukäigulist

oh sureva südame mahlane magun

kära millest tuhat tunnimeest rõkkab

käsk mida tuhat kõri kergitab üles

vilkuma sellest tuhat kantsi hakkab

kõndimata metsa eksijaid see kutsub üles

sest, Looja, tõesti sulle tõestus on see

mis saame anda oma ametiau pähe

see ajast aega randa loksuv palav ohe

mis sinu põlispardal kord on kähe

H.E.