Edgar Allan Poe

ANNABEL LII

kord paljude paljude aegade eel

kuningriigis mis mereni

juhtus elama nooruke neiu kes veel

hüütud nimega Annabel Lii

elas neiu seal nii et tal mõtetes vaid

lembetunded ja igatsuspiin

kõigest poisike olin ja temagi laps

kuningriigis mis mereni

arm süttis meis teistest vägevam

oh ma ja mu Annabel Lii

süttis kuumalt ja taevatiivased

himustasid siis armuda nii

sel põhjusel ammu aegade eel

ses riigis mis mereni

pilvest puhkes üks tuul mis jahutas

mu nägusa Annabel Lii

saabus siia ta õilis suguselts

neiu minu käest minema viis

et matta neid suletud hauasse

kuningriigis mis mereni

poolkurvad seal kuuetiivased

ülal kadedust tunda said siis

just! see oli miks (mõistab kõigi meel

ses riigis mis mereni)

et tuulehoog pilvest pimedas

hukkas jäiselt mu Annabel Lii

ent arm oli meil teistest tugevam

neist kes kauem ju elanud siin

kauem elu kes näinud siin

sestap ingelgi kes on meist ülevam

ega kurivaim alt kuni veteni

eal rebida hinge ju hingest või

mille hoidja hea Annabel Lii

kuu valguse sammas mul unelmaid toob

sest kes nägus Annabel Lii

ja tõuseb tähtekuma kui silmesära

sel kes nägus Annabel Lii

nõnda heidan su juurde öö varjuskelus

mu kullake kallike mõrsja mu elu

kivist sängis mis mereni

kivist toas mühavmereni

H.E.