John Updike

ARVUTI SURM

Kaheksa aasta jagu jutustusi romaane raamatuarvustusi—

seesama igapäevane käiamine. Ükspäev ta jookseb sul kokku,

veendi mind, ja sedasi, ebakindla

asjaarmastajana arvutite alal, ostsin ma uue

ja toppisin vana kuskile suvalisse tuppa, kus, kui

ta sisse lülitasin, söötsin talle vanu diskette

ja muutsin nood lõplikeks väljatrükkideks

tumedad märgid paberil ikka kindlamad kui elektronid

igatahes. Seadeldis näis

mitte põlgavat pooleldi-pensioneerumist.

Täna siis ta suri; ma oletan et ta suri. Esimene tundemärk:

tontlik ruut kattis vägisi ära

osa tekstist, nagu inetu vahejuhtum

mis varjutab koosviibimist, kuid mida

võib ignoreerida. Seejärel, järgmise käskluse juures

ilmusid mustad triibud, neid omakorda kaunistasid tükikesed

kildudeks purunenud ikoonidest; arvuti käitus üpriski nagu

omaaegne jurist kes nõrgamõistuslikkushoo käigus

kargab üles ja pöördub vandemeeste poole

oma kaubamärgi, lihtrahvaliku siiruse hüüdeis.

Sealt edasi hakkas kursor järele lohistama

musti piksleid nagu maalri tilkuv pintsel.

Veel mõni sekundi murdosa ja monitor

ikka veel uskus end omavat mõtet

kuna aga triibud ja jutid ja vöödid juba paiskasidki

minu kokku toksitud nõuanded ühe hoobiga segi;

häbenedes nüüd säärast kirgast lootusrikast segadikku

lõin halastustuhinas kaane kinni.

Olgu minugi käsi, vali ja siiski nõnda leebe, mängus kui

üles öelnud vooluringi peale on vaja lasta paista oma rahu.

H.E.